Jõulutunne

Kõndisin mööda detsembriõhtust vihmamärga linna ning vaatasin akendel säravaid jõulutulesid.

Üsna vähe oli neid säravaid tulukesi möödunud aastavahetusega võrreldes!
Ehk pole maad vallutanud pimedus ning lume puudumine lasknud paljude inimeste südametesse veel õiget jõulutunnet tekkida või muudab üha süvenev kiirustamine ja kommertsialiseerumine paljusid meist lihtsalt igasuguste pühade suhtes aina tuimemaks ning ükskõiksemaks.

Teised seevastu poevad lausa nahast välja, et jõulude saabumiseks kõik täiuslikult ette valmistada.
Kuulan imestuse, imetluse ja pisikese kadedusega mõnede tuttavate jutte nende jõulutoimetustest. Kui tublid nad küll on! Nad pajatavad uhkelt sellest, kuidas nad vahetavad jõuluajaks majas välja kõik tavalised kardinad ning nõud, asendades need jõuluteemale vastavalt kaunistatud esemetega.
Pikalt ning põhjalikult antakse mulle ülevaateid ka sellest, kuidas, kui palju ja milliseid imelisi jõuluroogasid on rääkijatel juba külmkappidesse valmis keedetud-küpsetatud.
Räägitakse ka kingitustest ja nende pakkimisest, ehetest ja kuusest, pidudest ja jõuluplaanidest…

Küllap on pühadega seonduv iga inimese jaoks erinev.
Minu jaoks on jõulud ning teisedki pühad mingil põhjusel ikka jäänud kaugeks ja vähetähtsaks.
Olen küll minagi kaunistanud ja koristanud ja keetnud, käinud kirikus ja kuulanud jõululaule ja külastanud sõpru-sugulasi ja kaarte saatnud ja kingitusi teinud ja kuuske ehtinud ja küünlaid põletanud, aga … aga tõelist jõulurõõmu pole ma siiani leidnud…
Vahel harva vilksatab siiski ka minu hinges jõuluhõnguline tundevirvendus. Selle põhjustajaks võivad olla aeglaselt langevad suured lumehelbed, valgesse vatti mattunud puud, eriline lumevalgus, kaunis jõululaul, südamlik perefilm, küünalde sära, kaaslase käpikus käsi mu peos…

Ma ei tea, kas selle paljukiidetud tunde puudumise üle kurvastada või rõõmustada.
Võiksin ju kurvastada, sest midagi toredat on jäänud läbi elamata.
Võiksin aga ka rõõmustada, sest midagi huvitavat ning senikogematut ootab alles ees…

Võib-olla teen mõlemat…

Liblikaefekt

Liblikaefekt on teooria, mille kohaselt liblika tiivalöök ühel pool maakera võib põhjustada tormi teisel pool maakera…

Iga tegu, iga mõte, iga sõna võib muuta paljude inimeste saatusi ja võib-olla isegi kogu inimkonna ajalugu. Seda teooriat järgides võib isegi tavalise moosipurgi tõstmine ühelt riiulilt teisele kutsuda esile mingi muutuse, mida tõstja ise ei oska aimatagi.
Järelikult võib ka ühe inimese lahkumine ühest kohast teise muuta nii mõndagi.

Palju aastaid tagasi otsustas inimene, keda tookord armastasin, ootamatult meie sõpruskonnast lahkuda. Seetõttu soovis ta sõpradele viimase koosviibimise puhul korraldada veel suurejoonelise lahkumispeo. Lõbutsemise käigus söödi-joodi, mängiti mitmeid seltskonnamänge ja püüti nalja teha.
Siis ta läks…
Õhtul koju jõudes sain teada, et mõni tund tagasi … plahvatas Ameerikas õhkutõusmisel kosmosesüstik Challenger, kustutades ka seitsme meeskonnaliikme eluküünlad.
See juhtus peaaegu samal ajal, kui mu armastatu meie juurest lahkus…

Tänavu suvel lahkus mu kõrvalt taas keegi, keda armastasin…
Meile mõlemale meeldib väga viibida looduse keskel. Olime nii mõnelgi korral käinud koos Taevaskojas, et nautida Ahja jõe kauneid kaldaid ning imetleda sealseid võimsaid liivakivipaljandeid.
Meie viimasest koosolemise päevast jõudis vaevu mööduda kümmekond päeva, kui ootamatult varises kokku Emaläte, Taevaskoja tuntuim koobas…

Võib-olla olid mõlemad sündmused ainult juhuslikud kokkusattumised.
Kuid maailmas ei pidavat kokkusattumisi esinema!
Ja seetõttu ei saa ma sinna midagi parata, et minus pesitseb kindel veendumus tegude ja tagajärgede seoses.

Ma usun, et Emaläte hävis, sest sina … läksid minu juurest …

Enne kui maailm muutub valgeks …

Väljadel lokkab kõrge erkroheline oras, kased on hiirekõrvus, sirelitüvedel pistsid hiljuti lopsakad pungad oma ninad koore seest välja ning kusagil õitsevat kannikesed.
On … sügis!
Siiski näib, nagu püüaks tänavune kuum suvi ikka veel võimul püsida, soovimata oma valitsuskeppi sügisele loovutada ning aastaks puhkama minna.

Kuid sügis ei anna alla ning kogub tasapisi jõudu!
Mida päev edasi, seda heitlikumaks ja tujukamaks muutuvad ilmad. Kuivus vaheldub paduvihmaga, päikesesära vettinud ududega, kahvatusinine taevas tormipilvedega, marutuul leebe vaikusega, …
Ühel hommikul sädelevad valgeks tõmbunud orasepõldudel päikesekiirtele vastu miljonid jäätunud kastepiisad ning härmatisega kaetud kõrred-varred toovad mõtteisse jõuluaja.
Järgmisel päeval lõõtsub üle maa aga vinge tuul, pannes järveveed vahutama ning rebides puudelt oksi ja hoonetelt katuseid. Tumedate pilvedega kaetud taevas suudab isegi keskpäeva masendavalt pimedaks muuta.
Mõnel hommikul mähkub kogu maailm nii paksu uduloori sisse, et on võimalik näha vaid paari meetri kaugusele. Puudesalus võib näha vaid hallis vatis seisvaid tumedaid tüvesid, mille vahelt ähvardab iga hetk välja hüpata mõni näljane libahunt. Isegi järv muutub mingiks õudusromaani tegevuspaigaks – raagus puud kaldal on alles, kogu vesi aga on kadunud, seda asendab ühtlaselt hall tühjus, millest kostub aeg-ajalt mingite lindude ebamaiseid kriiskeid.

Suurem osa rändlinde ongi juba ammu lõuna poole suvitama lennanud, ainult viimased hallrästad pööravad hommikuti puude all lebavaid kuivanud vahtralehti pahupidi, lootes sealt põske pistmiseks leida mõnd uinunud tigu või ussikest. Kusagilt kostab juba leevikeste haledavõitu häälitsusi ning tihased koputavad aina nõudlikumalt akendele.
Kõrrepõldudelt tõusevad auto lähenedes lendu sajad mustad künnivaresed, luues enda ümber Hitchcockilikult kõheda õhkkonna.
Üksik linavästrik askeldab ikka veel usinalt järve kaldal, küllap on temal jäänud vaid loetud päevad siin olla...

Ja siis … langeb ühel õhtupoolikul taevast esimesi valgeid kohevaid helbeid …

Kus kulgeb kuu ...

On imeline, kuidas vahel suudab mõni laul suvalisel hetkel peatada aja ning viia sind endaga kaasa…

Käisin kontserdil. Õigemini aktusel …
Saal oli täis pidulikult meelestatud inimesi. Peeti asjalikke ning päevakohaseid tervituskõnesid, millele järgnes kontsert. Esitati laule, mis olid kenad kuid see oli ka kõik.
Kuulasin neid, mõeldes samal ajal omi mõtteid…

Algas laul “Kus kulgeb kuu”…
Ja äkki tõusin ma ma toolilt, võtsin mantli ja väljusin.
Kõndisin mööda jõulutuledes linna, pööramata tähelepanu teistele inimestele, autodele, mind ümbritsevatele helidele. Puhus kerge tuuleke, lükates kuldset kuud katvaid tumedaid pilveviirge üle taeva. Üksikuid helbeid langes aeglaselt, kattes tänavad õhukese valge lumekihiga.

Tänav tänava järel möödusid minust, kuni viimaks seisin su akna taga. Ruloo tagant paistis valgust, sa olid kodus!
Panin käe vastu su akent, kuid külma klaasi asemel … tundsin peo all su habetunud põske … just nõnda, nagu olin tundnud samal öösel … unenäos.
Lihtsalt seisin seal lumes, mõneks hetkeks peatunud ajas ning tundsin sind endale nii lähedal olevana!
Sina ja mina...

Laul lõppes … ja ma olin tagasi oma kohal saalis … üksi…

Ilus ja inetu

Öeldakse, et pole olemas inetuid inimesi, et iga inimene on omamoodi kaunis! Tuleb ainult osata seda ilu märgata.
Samamoodi polevat ükski meist läbinisti hea või täiesti halb inimene!
Me oleme segud nii heast kui halvast, nii tarkusest kui rumalusest, nii ilusast kui inetust…
Kõik see kokku teebki meist igaühest just selle, kes me oleme - mitmekülgsed ja erilised olendid, kelle sarnast teist maailmas rohkem ei pidavat eksisteerima.

Miks aga on nii, et me märkame teise inimese juures esimese asjana just halba ning inetut, aga mitte head ja ilusat?
Miks suundub meie pilk kedagi kohates tema säravate silmade asemel hoopis pisikesele vistrikule ta põsel? Mispärast mäletame kauem just halbu sõnu, mida keegi meile ammu lausunud on ja peame aastaid meeles tegusid, mis polnud meie jaoks soodsad?
Miks küll valitseb negatiivne enamasti positiivse üle?

Nii võin ka mina olla normaalne ja suhteliselt arukas ja arenemisvõimeline inimene, kuid see kõik ei loe midagi!
Kõigest heast hoolimata jääb minust peamiseks ikka see, et olen vana … ja kulunud …

Pahane

Rääkisid hiljuti end tundvat, et olen juba mitu päeva su peale pahane…
Miks, küsisid sa…

Meie vestlusest saadik püüan leida sinu küsimusele vastust, kuid siiani asjatult.
Ma ei suuda ikka veel aru saada, kas sa eksid või on sul õigus ning ma tõepoolest olengi pahane … ja kui olen, siis miks…
Ma ei tea!

Võiksin ehk olla pahane, et sa enam minuga koos olla ei tahtnud. See oleks ju nii tavaline - vihastada inimese peale, kes sind maha jättis!
Aga sa ju ei petnud mind, ei valetanud, ei andnud katteta lubadusi!
Sa vist ikkagi püüdsid … mind armastada! Tegid, mida suutsid ja olid koos minuga nii kaua, kuni suutsid…
Ehk seetõttu võiksin veel olla pahane, et sa palju kauem ja veelgi tugevamini ei pingutanud!
Kahjuks teame küll mõlemad, et taolisest püüdmisest poleks mingit kasu olnud, et sellest … lihtsalt ei piisa …
Kuid ikkagi…

Võiksin ju olla pahane, sest kuigi on möödunud juba mitmeid kuid, ma ikka veel tahan!
Tahan olla koos sinuga, mööda metsi ja maanteid matkata, kõigist maailma asjadest rääkida, filme vaadata ja seejärel öösel jäätist süüa, muusikat kuulata, koos magada … lihtsalt olla…
Tahan õhtuti lebada su voodil ning vaadata, kuidas sa magad või loed. Tahan enne uinumist toetada põse su kuklale ja tunda su soojust! Tahan olla sinu juures ja … sulle lähedal…
Ei saa ju sellist tahtmist lihtsalt ühe sõrmenipsuga olematuks teha! Seda suudab vaid aeg!
Ma võiksin ka olla su peale pahane, sest nii oleks ehk kergem sinust loobuda!

Ma võiksin olla su peale pahane … nagu väike laps, kelle käest on ära võetud pulgakomm ja kes seetõttu nuttes jalgu trambib!
Ma võiksin … aga …

Aga ühes olen vähemalt kindel, nimelt selles, et mul pole … ühtegi tõelist põhjust sinu peale pahandada!
Nii et kui ma siiski pahane olen, siis seepärast, et ma ei saa sinu peale tõsiselt pahane olla, isegi kui ma seda väga tahaksin!

Reisimine

Tavaliselt koosneb pikemale reisile eelnev periood kahest osast.
Suurema osa ajast teed sa põnevusega plaane ja ettevalmistusi, kujutades endale ette, missugune seekordne reis olema saab ning kui hästi kõik sujub.
Nii ootad sa reisi pikisilmi mitmeid kuid, kuid mõned päevad enne selle kättejõudmist valdavad sind kõhklused, tekib tahtmine koju jääda ning üldse mitte kuhugi minna… Õnneks lähevad need mõtted ärasõidu ajaks siiski üle ja sa asud järjekordsele avastusretkele, et näha uusi kohti ja inimesi.

Reisimise kohta öeldakse, et kõik, mida sa kodust eemal olles leiad, selle oled sa ise sinna endaga kaasa viinud. Seega ei saa sa kusagilt kaugelt maalt leida midagi, mida sinus endas pole…
Pariis – see olevat pidu sinus eneses. Aga sa ei saa kogeda Pariisis olles pidu, kui sinu sisemuses valitsevad ainult negatiivsed mõtted ning sa kritiseerid kõike harjumuspärasest erinevat enda ümber.

Veel räägitakse reisimise kohta, et tegelikult pole maailma avastamiseks vaja kuhugi ise kohale sõita, sest elu on igal pool ühesugune ja inimesi sunnivad nii siin kui sealpool maakera tegudele ikka ühed ning samad ajendid: hirm, viha, ahnus, kadedus, kaastunne, usk, lootus, armastus...
Pealegi on ju kodus piisavalt ilus…

Kuid reisimisel on omad võlud!
Maastikud, taimestik, loomastik ning arhitektuur on kodumaisetest erinevad. Võõrad lõhnad, ootamatud värvid ning helid pakuvad avastamisrõõmu ja muudavad elumustri kirevamaks.
Lisaks võid sa erinevates paikades kogeda hetki, mida poleks osanud uneski ette kujutada. Need hetked tekivad siis, kui mitmed pisikesed ning lihtsad asjad äkki kokku langevad.
Enamasti juhtub selliseid hetki iga reisi jooksul ainult üks, kuid need on nii erilised, et jäävad su mällu igaveseks.
Ja kasvõi sellise hetkede pärast … tasubki reisida!

Peab!

Vara üles, hilja voodi – nõnda rikkus tuppa toodi!
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus…

Me teame neid ütlemisi juba lapsest saati, teame ning peaaegu usume nendesse.
Ja nii tõusemegi päevast päeva igal hommikul maadligi suruvast väsimusest hoolimata ning sunnime end pidevalt rabama ning rassima. et tuua oma tubadesse rikkus ja õnn, oma südametesse armastus ja rahu…
Peab minema tööle, peab koristama tube, peab tegema süüa…
Peab olema korralik kodanik, tubli ning väsimatu töötaja, mõistev sõber. Kodus peab olema alati abivalmis perekonnaliige ning usin perenaine, kes kogu oma tööst vaba aja keedab, koob ja koristab…
Ja nii päevast päeva, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni…
Aina peab, peab, peab…

Aga rikkust ei tule ega tule ... ning südames valitseb tühjus…

Kui saaks kasvõi üheks päevaks aja maha võtta ja veeta see päev nii, nagu oled juba tükk aega unistanud!
Sellisel puhkepäeval ei nõuaks miski ega keegi sinult millegi tegemist.
Jooksid hilist hommikukohvi soojas voodis, vaadates aknast neid inimesi, kes aina kuhugi kiirustavad! Magaksid seejärel süümepiinu tundmata veel nii kaua, kuni enam rohkem ei suuda! Laiskleksid siis veel tükk aega linade vahel, lihtsalt kuulaksid suvalist muusikat ja ehk isegi loeks midagi kerget ning kindlasti mitte õpetlikku…
Õhtupoolikul teeksid ehk mõnusa jalutuskäigu, millel pole vähematki kindlat sihti ega kohustust. Õhtu mööduks paari huvitavat filmi vaadates ja nende vahele jäätist süües.
Ning magama võiksid minna hilisel öötunnil, sest järgmine päev oleks kindlasti puhkepäev ning seetõttu poleks jälle tarvis vara ärgata…

Sa ei peaks sellel päeval ka kohustuslikus korras kellegagi suhtlema ega isegi oma neljajalgsetele sõpradele inimlikku armastust avaldama…

Sel päeval … sa lihtsalt oleks…

Kastanimunade aeg

Sügis on kastanimunade valmimise aeg!
Peale kastani pole ühelgi teisel puul nii ümarat, läikivat ja täiuslikku vilja, mis lausa kutsub end üles tõstma.
Setõttu olen ikka sügiseti mõne kastanimuna maast korjanud ning hea õnne tarbeks taskusse pistnud. Nii mõnus on neid siis kõndides sõrmede vahel veeretada, kuni nad sooja käes ära kuivavad ja veidi krimpsu tõmbavad.

Mäletan, kuidas lapsena käisin ühel sügisel Tallinnas sugulastel külas.
Nende suure kortermaja akende all kasvasid kõrged kastanid. Minul kodu läheduses sel ajal kastanipuid polnud, seetõttu tundus kastanimunade korjamine nii ahvatlev. Läksingi järgmisel hommikul koos täditütrega tänavale, kaasas tädi käest laenatud kuldne traadist suveniirkorvike ja südames suur ootus…
Kuid mida öösel lõõtsunud suurest tuulest hoolimata polnud, need olid kastanimunad. Meie pettumuseks jõudis virk kojamees juba varahommikul kõik lehed ja munakesed kokku riisuda ning prügikasti pilduda.

Sel suvel pikale reisile minnes tahtsin kaasa võtta mõnd väikest ja armsat talismani, mis meenutaks mulle mööda saanud ilusaid aega. Otsisin tükk aega asjatult, kuni kaotasin lootuse ja loobusin.
Esimese vihmasaju ajal aga tundsin sügaval jope taskus olevat mingit kõva ja ümarat asja. Oma üllatuseks leidsin sealt kõvaks kuivanud kastanimuna. Olin selle värske ning läikivana mõnel eelmise sügise varasel hommikutunnil tööle rutates su õuel kasvava suure kastanipuu alt korjanud … ning hiljem taskusse unustanudki…
Nüüd pakkus selle taasleidmine mulle jälle killukese rõõmu!

Nädalapäevad tagasi su ukse taga käies ei saanud ma jälle kiusatusele vastu panna ning noppisin õuelt taskusse panemiseks uue tumepruuni munakese…
Armas on see kastanimunade aeg!-

Hilineja

Täna hommikuks on esimene suurem öökülm katnud rohututid ja madalamad põõsad valge jääkirmega. Maapinda kattev külmunud lehevaip krõbiseb jalgade all ning jäised tuuleiilid rebivad puudelt viimaseid juba pruunikaks tõmbuvaid lehti. Õunapuude otsast pole täna enam kosta näljaste rästaste sädinat, härmatisega kaetud õunad võivad nüüd rahulikult okstel rippuda ning asjatult korjamist oodata.
Järve keskel sulistavad tohutud kajakaparved enne lõuna poole lendamist, neile pakuvad seltsi mõned sinikaelpardid, sõtkad ja läbi rändavad luiged.
Soe aeg on selleks aastaks möödas ja põhjast piilub Eestimaa poole juba talv…

Mu töökoha juures parkimisplatsil ootab mind üksik noor linavästrik.
Teine tiib pisut ripakil, sibab ta külmast hoolimata autode vahel ringi, et mõnd lendavat putukat söögiks leida. Üsna asjatuna tundub see tegevus nii varasel kellaajal, kuid ehk toob keskpäevane päike ka tema nokka pisut toidupoolist. Selle armsa pika hännaga linnukese liigikaaslased on juba ammu Aafrika poole teel, kuid tema on oma äralennuga hiljaks jäänud. Pole vist kerge siin üksi külmetada ning tühja kõhtu taluda…
Loodetavasti õnnestub temalgi enne talve tulekut piisavalt tiibadesse jõudu koguda ning soojale maale jõuda…

Talve ja külma et taha vist veel keegi, ei väike linavästrik ... ega suur inimene...

Teadmine ja kogemine

Nädalapäevad tagasi toimunud väikesel ringsõidul oli üheks planeeritud vaatamisväärsuseks jõe kaldal asuv tuntud liivakivipaljand.
Olime turismiinfost eelnevalt lugenud, et see paljand on kaunis ja tõesti kõrge, kuid kogetud tegelikkus ületas meie ootused mitmekordselt. Laisalt voolava jõe kohal kõrguvad heledast liivakivist kaljud olid niivõrd ajatud ning suursugused, et meil jäi üle vaid imetleda looduse võimsust. Kui tilluke tundus seal looduse kõrval inimolend!

Seetõttu jõudis üks meie reisiseltskonnast tõdemiseni, et teadmine mingist kohast on üks asi, kuid selle koha oma silmaga nägemine hoopis midagi muud.
Sa võid küll teada, et mingi asi on selline või teistsugune, kuid alles seda kogedes jõuab antud teadmise sisu päriselt sinuni.

Tegelikult on sama lugu kõigi asjade, sündmuste ja emotsioonidega meie elus.
Me võime küll mõistusega teada, et sõprus on tore, armastus imeline, viha hävitav, kaotus valus ... aga alles neid tundeid läbi elades mõistame nende ilu ja valu täielikult.

Alles kõike ise kogedes elame tõeliselt...

Igapäevased etendused

Paar päeva tagasi külastasin kaht teineteisest täiesti erinevat etendust.

Esimest etendust mängiti teatris ning tegu oli maailmakuulsa muusikaliga.
Lavastaja oli teinud väga head tööd ja kogu etendus moodustas meeldiva terviku. Tempokas muusika kõlas uljalt ning kaasakiskuvalt. Noored näitlejad mängisid, laulsid ja tantsisid kenasti. Põnev lavakujundus ning kirevad kostüümid sobisid süžeega suurepäraselt. Oli suitsu, möllu, nalja, intriige, armumisi…
Publik nautis kogu showd täiel rinnal ning plaksutas innukalt.
Ainult mina vaatasin laval toimuvat täiesti ükskõikselt ega suutnud kuidagi kaasa elada.
See kõik … polnud minu jaoks…

Teine etendus leidis aset minu lemmikpargis ning selle peategelaste rolle esitasid … puud.
Pika ning pidevalt muutuva teose ainsaks teemaks oli elu, lavastajaks sügis ning kunstnikeks soojad ilmad.
Kunstnikerühm oli esinejate kostüümid kujundanud lihtsad ning täiuslikult maitsekad, värvilahenduses valitsesid soojad kollased toonid. Suitsu asemel oli lavakujunduses kasutatud udu ning õrnalt lavale rabisevat vihma. Etenduse muusikalise kujunduse eest hoolitses ansambel Tasased Tuulehood. Pisikestes kõrvalosades astusid vaataja ette kaks noort inimest, kes käsikäes põhitegelaste vahel ringi jalutasid ning koos kolmandaks kõrvalosatäitjaks oleva piraka koeraga samuti etendust nautisid.
Kogu etendus kulges rahulikus ning ühtlaselt sujuvas tempos, polnud silmatorkavaid tõuse ega mõõnu. Puudusid ka suured kired, oli vaid peaosalistest puude vahel sosinal peetud vestlus ning peaaegu aegluubis langevate üksikute lehtede viimased repliigid…
Kahjuks jõusin seekord ära vaadata ainult ühe vaatuse, sest pidin ruttama teisele etendusele...

Õnneks on see imeline lavastus ikka ja jälle mängukavas ning loodetavasti avaneb mul võimalus kaasa elada veel paljudele erinevatele vaatustele…

Pelgupaik

Varasel hommikutunnil autoksi avades leidsin eest sadu kiilasilmi. Neid pooleteise sentimeetri pikkuseid rohekaid putukaid redutas eriti palju uste tihendite vahel, kuid võis leida ka akendel ning istmete seljatugedel, kuhu nad öökülma eest varju olid pugenud.

Igal sügisel on mõned kiilassilmad saabuvate külmade eest meil majas varju otsinud, et seal siis rahulikult soojas toas talvituda.
Oleme nende saabumist alati rõõmsalt tervitanud ning neid hellitavalt majavaimudeks kutsunud. Oma õrnade võrkjate tiibade ning rohekuldsetelt helkivate silmadega on need õrnad putukad mulle küll rohkem meenutanud tibatillukesi rohekaid haldjaid kui vaime.

Sageli olen kevadeti akna vahelt, raamaturiiulite tagant või kardinapuudelt leidnud mõne igavesse unne suikunud kiilassilma.
Nüüdki sundis autouste avamisega kaasnenud jahe õhk mu putukatest külalisi ehmunult ringi sebima ning veelgi varjulisemaid pelgupaiku otsima. Püüdsin neid kiiresti võimalikult palju õue suunata, et nad seal endale mõne sobivama talvekorteri leiaksid.
Kahjuks jäi mõne õrna kehaga putuka jaoks see hommik siiski viimaseks.

Nii on see elus sageli – sa otsid endale külma, nälja ning kurja maailma eest rahulikku pelgupika, kuid ei või kunagi kindel olla, kas sa ei sattunud hoopis vihma käest räästa alla…

http://www.aialeht.ee/news/taimehaigused/kiilassilm-kasulik-tiivuline-aknalaual.d?id=26545815

Otsimised ja leidmised

Hiljuti olime sõpradega välismaal lõbureisil. Eelnevalt sai kokku pandud ka üsna pikk nimekiri vaatamisväärsustest, mida kindlasti tasuks külastada.

Üheskoos asusime esimese sihtkohana otsima imekaunist kividega kaetud randa. Sõitsime ja sõitsime, otsisime ja otsisime, aga kivist randa ei olnud … ega tulnudki.
Selle asemel leidsime me hoopis ühe teise ranna, kus lumivalge liiv laulis meie jalgade all.

Järgmisena asusime taga ajama vaateplatvormi, millelt näeb jõesuudmes asuvaid valgeid düüne. Ringi sõites nägime mitmesuguseid randu ja düüne, kuid seda õiget polnud.
Viimaks otsustasime, et rohkem me otsimise peale aega ei kuluta. Peaaegu samal hetkel, kui olime otsustanud loobuda, leidsime aga otsitu.

Nende sõitmiste ning otsimiste tulemusena leidsime lisaks uutele ilusatele kohtadele ka teadmise, et otsimine on üpris keeruline protsess.

Mõnikord leiad sa otsitu alles siis, kui oled otsimisest juba ammu loobunud.
Ja otsitu ja leitu ei pruugi alati olla üks ning seesama. Sageli otsid sa üht asja, kuid leiad hoopis midagi muud. Ja see, mille sa leidsid, võib olla samaväärne või isegi olulisem ja väärtuslikum, kui sinu poolt otsitu.
Sama asi on ka inimestega… Sa võid oma elus otsida üht kindlat inimest, kuid leida eest hoopis teise inimese.

Üks on aga kindel:
alati tuleb oma südames uute asjade ja inimeste leidmiseks valmis olla!

Fotograafia, mu arm!

Ma olen alati armastanud pildistamist!
Kaameraga mööda metsi või linnatänavaid kolades kaovad tunnid tuuletiivul ning mälukaardid täituvad liigagi kiiresti. Läbi kaamera vaadates hakkad maailma vaatama hoopis teise pilguga, nägema väikeseid detaile ja nende ilu.
Maastikuvaated ja hooned, lilled ja puud, loomad ja teised fotograafid, pilved ja loojangud, ehitused ja varemed, valgus ja varjud – kõik see tundub nii huvitav ning jäädvustamist väärt.
Pildistades sa nagu muudaksid kordumatud hetked pildiks, mida vaadates saad neid hetki hõlpsamini meenutada.

Hiljuti leidis mu kolleeg, et kui ma pildistan, siis hakkab kõige muu üle võimutsema mu ego. Ma ei saanudki aru, mida ta öelduga täpselt mõtles, kuid see sundis mind ta sõnade ning ego ja kaameraga suhtlemise üle pikemalt arutlema.

Avastasin, et tegelikult on asi hoopis vastupidi – pildistades kaob ego täiesti. Pole teisi inimesi su ümber ega sind ennastki kaamera taga, pole ka aega ega kohustusi, muresid ega valu. Jääb ainult kaamera ja läbi selle paistev objekt. Kõik muu ei oma sel hetkel mingit tähtsust.
Ükski kaljuserv pole pildistamiskohaks liiga libe ega mülgas liiga porine, ükski hang liiga sügav ega küngas liiga kõrge. Et saada kaadrisse just õige pilt, lähed sa läbi tule ja vee, hoolmata ohtudest ega ka enda heaolust.
Alles peale (loodetavasti) täiusliku pildi jäädvustamist hakkad jälle tajuma maailma enda ümber.

Fotograafia on kirg!
Ükski kirg ei saa aga olla leige ega poolik, seda tuleb välja elada kogu hinge ja südamega!

Maailm bussiaknast vaadatuna

Sõidan jälle bussiga…

Akna taha jäävad linna suured uhked hooned ning üleskaevatud tänavad, sügisvärvides metsad ja murdunud puutüükaid täis raiesmikud, suured asulad ja üksikud talumajad, rohtu mugivate hobuste karjad ning maja taga jahti pidavad kõutsid, õunu täis aiad ja ammu küntud põllud täis valgeid ning kollaseid õiekesi, värskelt küntud põldudel ussikesi otsivad hõbedased kajakad ja lõuna poole kiirustavad kuldnokaparved…
Kõik asjad ning vaated tulevad, on hetkeks mu kõrval ja kaovad siis jälle akna tagant, et anda teed millelegi uuele...

Inimesed ja loomad askeldavad oma igapäevaste toimetuste kallal, puhub tasane tuul ning liigutab puuoksi, lehed pudenevad puudelt ning lendlevad nagu kuldsed liblikad aknast mööda, päike vaheldub pilvedega, pilved jälle päikesega...
Maailm elab ja liigub ja muutub…

Mina aga ainult istun liikumatult ja vaatan seda kõike aknast, ilma et saaksin millessegi sekkuda, kätt välja sirutada ning midagi muuta või enda juurde tagasi tuua.
Hetkeks näib, nagu ma ei kuulukski sellesse kaunisse, elavasse maailma, nagu poleks ma kõigest toimuvast üks oluline osa, vaid ainult kõrvaline vaatleja, kellest ei sõltu mitte miski…
Vaatleja nii bussis ... kui elus...

Viimaks saabub õige peatus.
Ma astun bussiuksest välja ning ühinen taas maailma ja eluga…

Jagamine

Käisin Jõe ääres…

Üle mu pea lendasid kaks ronka.
Emaronk hõikas oma kaasale: “Puud hakkavad jõe ääres juba kollaseks minema. Varsti tulevad kehvad ilmad ja meil kehvad lõunaeined.”
“Mmh,” pomises vastuseks isaronk ja lendas koos kaasaga põllule.

Lehtpuud jõe kaldal olidki juba helerohelised ning päike käis madalalt ning ei jõudnud enam jõekaldaid soojendada. Jõgi laulis oma rahulikku laulu, kuuskede otsast säutsusid talle taustaks tihased, eemal kontrollis üksik rähn kuivanud männitüve.
Väikese saarkese tipus olid kivid suure kuiva tõttu üsna kuivale jäänud. Nende vahel kasvavate maavitsade erkpunastel marjadel sädelesid üksikud kastetilgad päikese käes.
Eemal silla juures säras kivide vahel midagi kollast. Uudishimulikult üle libedate kivide lähemale turnides avastasin õitseva varsakabja. See vaeseke oli vist soojade ilmade tõttu kevade ja sügise segamini ajanud ning rõõmustas nüüd möödujaid oma kuldkollaste õiekestega! Need naeratasid rõõmsalt üles päikese poole ega mõelnud veel talvest ega külmast…

Tagasi kõndides jäin kahe ronga ning nende jutuajamise peale mõtlema.
Jah, mu ümber oli laulev jõgi ja jutukad rongad, värvilised haavapuud ja kõrged männid, säravad kastetilgad ja viimased lilled…
Kõik oli kaunis, aga …

Minuga koos polnud kedagi, kellele öelda: “Vaata, varsakabi õitseb!”
Mul polnud võimalik ei nähtut, ei oma tundeid ega mõtteid kellegagi jagada. Asjata ei ütle vanarahvas, et jagatud mure on poole väiksem ning jagatud rõõm poole suurem.
Meenus lause mingist raamatust: “Vaid jagatud õnn on tõeline!”

Mälestused

Ühel klassi kokkutulekul kuulasin imestusega oma klassiõdede ja –vendade põnevaid mälestusi kooliajast. Kõik need lood olid mulle absoluutselt võõrad, tekkis isegi küsimus, kus mina nonde sündmuste toimumise ajal olin. Vahepeal näis, nagu poleks ma üldse selles klassis õppinudki.
Mulle meenusid hoopis teised hetked, teised pildid kooliajast, millel polnud kuuldud lugudega vähematki seost.

Sama lugu on mälestustega lapsepõlvest, ülikooliajast, reisidest lähedale ja kaugele, aastate jooksul koos sõpradega veedetud ettevõtmistest, kokkusaamistest sugulastega…
Meil kõigil on möödunud aegadest ja sündmustest mällu talletunud erilised mälestused, pildid, kõneldud laused, lõhnad ja värvid, …
Need pildid ja hetked erinevad aga väga sageli teiste omadest.

Tihti pole mõnedel mälestustel esmapilgul mingit erilist tähtsust. Need on vaid lihtsad hetked, mille tõelevastavust pole võimalik kontrollida.
Kõrge rohi kasvamas koduõuel, kui olin paariaastane, lehm seismas suure tamme juures, vanatädi kepile toetudes istumas eestoas, õunu täis puud enne peagi algavat suurt kaklust hilisema sõbraga, sügisene metsatee, kommipaberite peitmine sõbrannaga, lapsepõlve mänguasjadega mängimine, kõndimine peale loenguid mööda Tallinna vanalinna, mõtted varahommikul Gibraltari kalju kõrval meres põlvini meres seistes...
Need pole mitte niivõrd terviklikud sündmused vaid üksikud eredad pildid, lühikesed hetked, kuuldud helid, lõhnad…

Mis paneb meid elu lõpuni mäletama ühtesid ja kohe unustama teisi seiku?
Mis on mõnedes hetkedes olulisemat, meeldejäävamat, väärtuslikumat?

Aga võib-olla ongi just mällu sööbinud hetkede lihtsus nende ja kogu elu suurim väärtus…

Sügismasendus

Sügis saabus ootamatult...
Veel eile paitas keskpäevane päike soojalt ja leebelt meie põski, täna aga püüab kõle tuul jopesid seljast rebida. Tumedad vihmapilved kihutavad üle taevalaotuse, ajades taga lõuna poole kiirustavaid haneparvesid. Perenaised kiirustavad kõrvitsaid esimeste öökülmade eest varjule tassima, peremehed aga panevad ahjudesse rohkem puid...

Veel on puulehed ja lillevarred värvilised, viljapuud õuntest kirevad ning heinamaad rohelised.
Peagi aga saab meie sügise kauneim osa mööda ning algab pikk, pime ja kõle aeg.
Koos sellega saabub meie hinge ka sügismasendus.

Väga vähe on neid inimesi, kellele meeldib just raagus, porine ja vihmane sügis.
Enamik meist kiidab küll siinse põhjamaise kliima võrratut mitmekesisust ja aastaaegade vaheldumist, kuid igatseb salamisi sügiseti koos hanedega lõunamaale sooja päikese alla talvituma rännata.

Pikka aega kestev külm ja pimedus suruvad maad ligi, võtavad jõu ning lootuse.
Võib-olla on üheks meie sügisese masenduse põhjuseks ka see, et nii raske on uskuda, et külmale ja pimedusele võib järgneda päike, soojus ja ärkamine ... et talvele järgneb kevad, lumesajule lillede aeg…
Pealegi on inimese elu nii habras ja üürike, seetõttu ei tea me kunagi ette, kas meie silmad järgmist kevadet veel näevadki.

Kuid täna õitsevad aedades ikka veel viimased sügislilled, linavästrik keksib õuemurul ning hommikuti ei kata lompe jääkirme.
Veel pole väga külm...
Veel on aega...

Teekond

Üks tuntud mõttetark on öelnud: “Tähtis pole mitte kohalejõudmine, vaid teekond!”

Et need sõnad ka paika peavad seda teadvustasin endale üsna varsti. Nimelt käisin hiljuti sõprade ja sugulastega mööda Eestimaad ringi sõitmas ning sügisvärve nautimas. Kaks sõitu aga erinesid teineteisest nagu öö ja päev.

Esimesel sõidul oli kindel eesmärk.
Pidime nimelt külastama üht lossi ning peale selle ehk tutvuma ka ümbruskonnaga.
Sõitsime lossi juurde ringiga, et teel sinna ehk üht-teist huvitavat näha. Aga sõidu ajal me aina vaidlesime, millises kohas tasub peatust teha ja miks üleüldse peaks mõnd kirikut või surnuaeda vaatama. Olin pidevalt tüütu hilineja, kes alles tükk aega peale teisi autosse istus, sest tahtsin veel vaadata mõnd puud, kivi, hauda, lille, maja…
Meil oli kohale jõudmisega nii kiire! Autoaknast paistsid ainult vilksamisi uhked vanad puud, pisikesed poekesed, omapärased kirikud, värvilised majad, kirevad müügiletid… Kihutasime peatumata mööda nii sellest, teisest kui kolmandast huvitavast kohast … sest meie sihtmärgiks oli ju loss, aga mitte tee peale jäänud toredad külad.
Loss ise oli muidugi kena ja külastamist väärt, aga kui olime selle üle vaadanud, hakkas meil uuesti kiire - nüüd juba koju jõudmisega…

Teine käik viis mind kaunile ja pikale matkarajale, millest paari tunniga sai läbi käidud … umbes 1 kilomeeter. Üks peatus oli kollaste lehtedega puu, teine punaseid marju täis lillevarre, kolmas kireva sõnajalapuhma, neljas hallituskirmega kaetud seenekobara juures…
Meil polnud kuhugi kiire. Ei olnud ka kindlat suunda ega sihti, kuhu minna… Oli vaid tee ja kõik ilus sellel teel…

Ka igapäevases elus on enamikul inimestest aina kiire ja kiire … aga kuhu ometi?
Meil kõigil on ju üks ja ainus kindel sihtpunkt, kuhu jõuame nagunii, seda nii kiirustades, kui aeglaselt kulgedes. Meid kõiki ootab lõpuks surm, aga selleni jõudmiseks pole ju tarvis rutata! Nautigem oma teekonda igal selle hetkel!
Elus on tähtis teekond, mitte kohalejõudmine!

Kallistus

Olen sellest unistanud nädalaid…

See pole midagi suurt või erilist, lihtsalt üksainus kallistus…
Ma ei igatse isegi pikka ning kirglikku embust, mis väljendaks armastust. Minu jaoks tähendab see kallistus lihtsalt kinnitust, et oleme sinuga hoolinud teineteisest kui meeldivast inimesest meie hullumeelsevõitu maailmas ja et jääme ka edaspidi inimestena hoolima, ükskõik, millistele radadele elu meid viib. See ei eelda millegi jätkumist, ei viita millelegi rohkemale, väljendades ainult meie suhtumist teineteisesse…
Kujutluspilt kallistusest on olnud nii tugev, et tunnen seda lausa füüsiliselt. Tunnen, kuidas panen käed ümber su kaela ning üheks hetkeks pole meid kaks vaid ainult üks...

Aiman ette, et tuled.
Sellest hoolimata hakkavad mu põlved värisema, kui kuulen telefonis su häält. Me pole teineteist ju nii ammu näinud! Seisan veidi aega köögis ja püüan rahulikku nägu ette manada.

Oled peaaegu endine ja ikka veel nii omane, et suudan end vaevu tagasi hoida sind puudutamast. Sul pole kahjuks palju aega, me jalutame aias, räägime pisut sellest ja teisest, peagi aga hakkad sa lahkuma. Saadan sind õue ning me vahetame veel mõned laused.
Ma ootan... Ootasin juba meie eelmisel kohtumisel! Siis küsisid sa, kas pead mind kallistama. Kas tõesti sa ei tea, et sellist asja ei küsita! Ei, sa ei pea midagi tegema! Sa kas tahad kallistada või mitte…
Aga täna… Kas mu unistus täitub viimaks?!

Ma tahan liiga palju! On hilja... Sa jätad paari sõnaga nägemiseni ja lähed…
Laman tükk aega nuttes samas kohas maapinnal, kus sinuga mõni hetk tagasi seisime … kerratõmbunult nagu üsas…
Puuoksad kohisevad tasa mu kohal. Kõrgel elupuu otsas mu kõrval laulab ritsikas viimaseid suvelaule...

Viimaks tõusen ja lähen tuppa – nõud tahavad pesemist.
Ritsikas jääb õues edasi laulma...

Unemaailmad

Oli jahe päikeseline hilissügis. Olin oma sugulastel (arvatavasti Prantsusmaal) külas. Võõrustajad tutvustasid mulle lähemalt tipidest ja hüttidest koosnevat indiaanlaste küla, kus nad ka ise elasid. Mitmed külaelanikud tegelesid rahvuslike rõivaste õmblemisega. Nägin kellegi seljas indiaanistiilis jakki, mis mulle nii väga meeldima hakkas, et tahtsin ka endale sellist. Seepeale lubas sugulane otsida mõne käsitöömeistri, kes mulle ka tikandite ja narmastega jaki õmbleks.
Sõitsime ka lähikonnas ringi ning külastasime üht väga ammu maha jäetud indiaanlaste linna. Linn oli ümbritsetud madala kivimüüridga ja veidi võssa kasvanud. Kaljuseina ääres asuvad majad olid ehitatud punastest telliskividest, üks korter teise korteri kõrval, uste- ja akende asemel ainult lahtised avad.
Tahtsin seda linna pildistada … kuid ärkasin…

Vahel on üsna raske mõista, miks me just seda või teist pöörasevõitu sisuga und näeme.
Enamus nähtud unesid ununevad juba samal päeval, mõned üksikud aga jäävad aastateks meelde:
- Olin maffiapealiku pruut, mu kallima alluvad lasid kellegi käsikuulipildujaga maha, punast verd pritsis meie uhke villa seintele ja põrandale...
- Nägin televisiooni saatekava, kus igast saatest ja filmist näidati väikest tutvustavat lõigukest…
- Avastasin hommikul, et mu isa oli öösel surnud ja lebas külmana voodis. Arutlesin, milliseid samme peaksin kiiresti astuma, et kõik matuseasjad korda ajada…
- Põgenesin kellegi eest joostes, siis aga meenus mulle, et ma oskan ju lennata … ja ma tõusin õhku…

Sellised uned on tavaliselt erksate värvidega ning nii ehedad, et ärgates on raske uskuda, et tegemist polnud tõelise sündmusega.
Sa mäletad ka paljude aastate pärast nendes unedes valitsenud valgust, mõningaid üksikuid detaile, sõnu, mida lausuti, mõtteid, mida parajasti mõtlesid ja tundeid, mida tundsid…

Ainult et … miks ei näe me unes kunagi probleemideta suhteid, täiuslikke hetki, tagamõteteta õrnust, kahtlustest vaba armastust?
Miks?

Noorus ja ilu

Looduses on armuasjad seatud nii, et isased peavad emaste tähelepanu haaramiseks omavahel võitlema või vähemalt võistlema. Loomariigis võidavad õrnema soo esindaja südame tavaliselt ikka pikemad sarved, jõulisem esinemine, kõrgemad hüpped, ruumikam pesa, ilusamad laulud või kirevam sulestik …
Emased ise on aga tagasihoidlikuma välimuse ning väga valiva meelega.

Inimühiskonnas on lood keerulisemad ja täiuslikku kaasat pole sugugi lihtne leida.
Ka meie liigi puhul on kaunimad suled ja uhkem karvakate üpriski olulised, kuid seda rohkem siiski naissoo juures. Meessoo puhul loevad luksuslik koobas ja piisavad talvevarud enam.

Öeldakse, et ilu ei sünni patta panna ja noorus on kiiresti mööduv.
Nii targad raamatud kui kuulsad inimesed kinnitavad samuti nagu ühest suust, et terav mõistus ning meeldiv iseloom on noorusest ja kaunist välimusest tunduvalt tähtsamad … kui just ühe paketi raames pole võimalik mõlemaid valida.
Paraku ei saa kõike head enamasti korraga ja sel juhul on valiku tegemine paratamatu…

Ilusatest sõnadest hoolimata kipub valik enamasti siiski nooruse ja ilu kasuks otsustama.
Ka meie massikultuur ülistab ainult noorust ja ilu. Eks ole nii armastusest kõnelevate romaanide kui filmide peategelasteks ikka noor ja imekaunis Temake ning pikka kasvu ja muskliline Tema. Vaid väga harva saavad neis teostes kokku kaks särava mõistuse kuid kehva väljanägemisega eakat inimest.

Reaalses elus vahetavad mehed oma auto ning abikaasa ikka noorema ja moodsama mudeli vastu välja ning eks meie, naised eelista ka noort ja kena meest vanale suure õllekõhuga ätile.
Nii lihtsalt on… ja arvatavasti jääb veel väga pikaks ajaks…

Seega jääb meil, tavalistel keskealistel eevatütardel üle vaid üksildastel öödel kuu poole õhata: “Oh, võta minult kasvõi natukeseks ajaks mu mõistus ja anna mulle asemele noorus ja ilu!”
Vastust aga ei tule…

Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin tühjaksjäänd majasid,
söötis umbrohuväljasid,
maharaiutud metsasid,
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Võimsaid vallamajasid!
priskeid lehmakarjasid,
suuri küntud põldusid!
Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Sadu mobiilimastisid,
ridades elektripostisid,
moodsaid tuuleparkisid,
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
hõljuvaid hommikuudusid,
sügiskullaseid salusid,
lainevahuseid randasid!
eile nägin ma Eestimaad!

Septembrihommiku helid

Hilisel laupäevahommikul õue astudes võtab mind vastu mahe sügismuusika, mis koosneb paljudest erinevatest helidest.

Mahe tuul kohiseb tasa puulatvades, rääkides kolletuvatele lehtedele peagi saabuvatest sügisvihmadest. Kõikjalt mu ümber kostub tasaseid krõpsatusi, kui järjekordne punaseks värvunud vahtraleht maapinnal kirju vaibana lebavate kaaslaste hulka maandub.

Maja taga kasvavatelt pihlapuudelt kostab energilist sädinat. Seal valmistab rästaparv punaseid pihlamarju ette pikaks reisiks lõunamaale. Tammede otsast on kuulda pasknääride lärmakat kätsatamist. Need pisut riiakad linnud tegelevad parajasti tänavuste üksikute tõrude põske pistmisega.
Kusagil pahandab rasvatihane putukate vähesuse üle ja kõrgel taevas arutab möödalendav rongapaar oma pereprobleeme.

Puude otsas siristavad viimased ritsikad jahedate ööde tõttu aina kurvemaks muutuvaid lauluviise.
Väikeste vaheaegadega on aiast kosta tumedaid mütsatusi, kui mõni küps õun puu otsast murule potsatab. Õues saadab neid mütsatusi mahlaks aurutamist ootavate, juba pisut käärinud pirnide kohal lendlevate äädikakärbeste tasane sumin.

Need helid kõlavad nii koduselt ja rahustavalt. Tahaks õue maha istuda, juua tassike kohvi, kuulata ning lihtsalt veidi mõnuleda…

Äkki hakkab maja kõrval põllul kündma traktor. Selle mootori kõrvulukustav mürin summutab kõik teised hääled. On ainult vali, pahuraks tegev müra…
Lähen tuppa tagasi…

Kodu

Vanu inimesi, kelle mõistus on mingil põhjusel hämarusse mattunud, valdab sageli ainult üks mõte – nad tahavad minna koju… Ja kodu all mõtlevad nad alati oma sünnikohta.
Ka mu vanaema kaotas oma elupäevade lõpus mõistuse … ning ainus, millest ta seejärel veel unistada suutis, oli tema sünnikodu.

Noored elluastujad arvavad enamasti, et nende poolt rajatav uus kodu peab olema kas suur maja paljude efektselt sisustatud tubadega või vähemalt ruumikas korter täis viimase moe järgi loodud uhket mööblit ja huvitavaid detaile.

Mu silme ette tuleb kaks teine teises äärmuses olevat kodu.
Üks neist on mitmekorruseline maja, funktsionaalne, ilus, valge, soe, väga hubane… Aga … selle maja ehitaja põhiteemaks vestlustes sõpradega on pidev mure, kuidas teenida piisavalt, et maksta ehitamisega kogunenud võlgu ja samuti suurte ruumide kütmise eest. Kogu tema elu kulgeb selle maja orjamise nimel, ainult töö ja töö, ei mingit võimalust aega maha võtta ...
Teine kodu oli pisike tuba ja köök vanas linnamajas. Remont oli veel pooleli, paljad palkseinad ja vanadest laudadest lagi, elutoas ainult voodi ja arvutilaud, ei ühtegi tooli, kappi… Sellest hoolimata oli see väike tuba rohkem kodu kui paljud uhked lossid, mida elu jooksul näinud olen.

Kodu ei ole ainult suur ja kaunis ruum vaid ka selles ruumis elavad inimesed ja eelkõige nende inimeste vahel valitsev õhkkond ning koos loodud kodusoojus. Just need viimased on meie arenguks peamised, sest just nendest saame eluks kaasa käitumismustrid, maailmavaate, ellusuhtumise, uskumused, kodutunnetuse… Kodu on seal, kus on su süda…
Me kõik pärineme oma kodust…

Elutahe

Hommikuse lillekastmise ajal pudenes kalanhoe küljest aknalauale kümneid ja kümneid pisikesi taimepojakesi. Kahjuks olin sunnitud nad prügikasti poetama. Seejuures ei saanud ma jätta imetlemast seda meeletut elujõudu! Mu vee sees kasvatatav taim kiratses ise täiesti kuivas nõus, kuid püüdis ikka uut elu luua!
Taolist soovi elada olin taimeriigis kohanud varemgi. Palju aastaid tagasi üht vana aias vedelevat tõrvapapirulli teise kohta tõstes avastasime, et orashein oli päikesele lähemale pääsemiseks kasvanud läbi kaheteistkümne kihi paksuse papi!
Kõik taimed pingutavad viimse võimaluseni oma ellujäämise heaks!

Ka loomad võitlevad enda elu eest kogu jõuga, end oma järglaste ellujäämise nimel isegi ohverdades. Kuid lõpuks võib neil saabuda punkt, kui nad enam ei suuda, alistunult maha heidavad ning on valmis oma elul minna laskma…

Ja meie, inimesed…
Meiegi tegutseme ja püüame ja võitleme pidevalt iseenda ja oma laste eest ning tuleviku nimel.
Aga sageli oleme me nõrgad. Me ei suuda endas leida nii palju energiat, et pidevalt võidelda ja pingutada.
Me väsime ning ühel hetkel tunneme, et enam ei suuda ega tahagi, et kõik on ükskõik …
On täiesti ükskõik isegi see, kas sa elad veel kaua-kaua või sured juba järgmisel hetkel … neist kahest surm tundub olevat isegi parem valik…

Ja kui me sellisel hetkel ei suuda leida mingit uut jõudu lisavat päästerõngast, siis annamegi alla ... ja laseme oma elul minna…

Me oleme nõrgemad kui taimed…

Kassid

Koeri on aastatuhandete jooksul aretatud nii ja naasugusteks, nii hiigelsuurteks kui taskusse mahtuvateks, nii pika koonuga kui lössis näoga, nii iga vastutulijaga sõbrustada armastavateks kui hunte murdvateks koeralaadseteks olenditeks. Kass aga on jäänud peaaegu muutumatuks.
Kass on täiuslik!
Seepärast polegi ime, et nii raamatutes kui kinolinal kujutatakse vanatüdrukuid sageli elamas koos just kassist lemmikloomaga.

Tänapäevase toidukülluse juures tuleb peremehel küll enamasti hiired endal kinni püüda ja sageli ise ka ära süüa, sest tema kass vaatab enda ette pandud elus hiirt vaid leige uudishimuga.
Kuid peaaegu igast hellitatud kiisukesest võib ainsa hetkega saada kohutav kiskja, kui tegemist on õues lindude küttimisega. Sageli toob ta püütud saagi sulle, et sa rõõmustaksid ja võtaksid ehk ka mõne suutäie (näiteks leidsin kord oma toolilt mõttelise osa vihmaussi, mille mu lemmik mulle kingiks toonud oli).

Kassid kõnnivad tõepoolest alati omapead ega lasku kunagi oma peremehe ees lömitamiseni. Samas armastab mõni kiisu väga just koos endale kuuluva inimesega jalutada.

Sageli on inimesega pidevalt suhelnud kass suurem isiksus kui mõni inimene.
Ta õpib ülikiiresti ära kõik tarkused, mida arvab endale kasulik olevat, kuid ei tee väljagi nendest käskudest-keeldudest, mis ei sobi tema ettekujutusega oma õigustest.
Kuid kui sa oled kurb või haige, siis valvab su kõuts sind päevade kaupa ustavalt.
Lõppude lõpuks … sa ju meeldid talle … pisut!

Imed

Sõnaraamatud selgitavad, et ime on üleloomulik ja ebaharilik sündmus.
Kahtlematult on taolisteks imepärasteks sündmusteks vee peal kõndimine ning vee muutmine veiniks, jalutute kõndima hakkamine ja pimedate nägijaks saamine, surnute ülesärkamine, Neitsi Maarja ilmumine mõne koopa juurde või samba otsa, pisaraid poetavad kivikujud jne jne.
Isegi loteriivõitu peame me imeks … sest … võimalus seda saada on ju imeväike!

Üks on kindel – kahjuks juhtub meie elus imesid äärmiselt harva!

Seepärast võib tõeliseks imeks pidada ka seda, kui kohtad oma maisel teekonnal inimest, kelle suudad täiesti omaks võtta, kellest tahad hoolida ja keda armastada.
Paraku on siin maailmas nii vähe inimesi, kellele annaksime hetkegi mõtlemata kõik, mis meil on, kaasa arvatud oma südame ja isegi hinge.

Mu elus on juhtunud isegi mitu imet!
Kolm korda olen leidnud inimese, kellele andsin oma südame. Kaks korda oleksin andnud ka oma hinge … aga seda oli saaja jaoks … liiga palju...

Ma ei tea, kas kunagi juhtub minu jaoks veel neljaski ime.
Kui jah, siis on see eriti imeline sündmus!
Kui ei, siis … võin vähemalt õnnelik olla selle üle, et olen üldse … armastanud…

Soovid

Meil kõigil on lugematul hulgal suuri ja väikeseid soove.
Vastavalt vanusele soovime endale enamasti häid hindeid koolis, head tööd ja kõrget palka, ilusat ja suurt kodu, uut kleiti või autot, toredaid reise ja pikka puhkust, rohkem vaba aega, head tervist, olemasolevast paremat ilma, õnne ja armastust, rahu maailmas, kiiret ja valutut surma jne jne.
Need on nii harilikud ja väga levinud soovid.
Mitmed neist ainult soovideks jäävadki, põhjuseks enamasti meie enda tegematajätmised või liiga vähene tegutsemine.

Aga enamasti on igal inimesel ka mõned erilised, võib-olla isegi veidi ebareaalsed soovid ehk nn viimaste soovide nimekiri asjadest, mida me enne antud elu lõppu veel teha või kogeda ihkaksime, aga mille jaoks meil pole olnud aega või võimalust.
Kes tahaks kosmoses käia, langevarjuga hüpata, õppida malet mängima, ronida Mount Everesti tippu või jalutada suveõhtuses Pariisis, kelle sooviks on koos haidega meres ujuda, kohata oma lemmiklauljat…

Mina ise … mingil põhjusel pole mul peaaegu üldse erilisi soove…
Jah, tahaksin tõepoolest kord elus külastada Austraaliat. Aga see on ka kõik.
Ülejäänud soovid on nii tavalised … tervist, armastust, natuke õnne…

Ja ma ei tea, kumb on halvem variant, kas see, et need meie elu kõige erilisemad soovid jäävadki enamasti täitumata või see, et taolisi erilisi soove … lihtsalt ei olegi...

Tühjus

On päevi, kus kirjutamine ei edene.

Hommikul pole sul pole isegi nii palju energiat ega tahtmist, et võileiba närida, jood vaid tuimalt oma hommikukohvi. Mingid ebamäärased mõtted liiguvad uimaselt läbi su pea ja kaovad kuhugi enne, kui sa nende mõistmiseni jõuaksid. Räägid midagi, mida, seda sa täpselt ei tea. Liigud aegluubis ja paned selga esimese riidehilbu, mis sulle kapiuksel vastu vaatab...
Neil päevil on juba hommikul selge, et oled … tühi.

Sa istud tööl arvuti ees ja püüad midagi kirjutada, aga sinus ei ole mingeid mõtteid. Sa pingutad ja pingutad, sest arvad, et kirjutada on vaja... Kuid kõik sinu püüded on asjatud.
Sinus pole ei tahtmisi ega igatsusi, pole ainsatki ootust ega lootust, pole mingeid emotsioone ega tundeid.
Sa oled täiesti tühi...
Oled nii tühi, et sinus pole isegi ainsatki sõna, mida paberile panna …

Pole peaaegu sind ennastki, on ainult ... sinu kest...

Väikesed printsid ja taltsutatud roosid

“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ainult südamega näed hästi. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest…” rääkis rebane väikesele printsile (Antoine de Saint-Exupery, “Väike Prints”).

Me taltsutame pidevalt rebaseid ja roose …ning koeri, kasse ja muid loomi. Me kulutame nende peale oma aega ja viimaks ongi nad meie poolt taltsutatud. Nüüdsest on nad meiega nähtamatute sidemetega seotud. Ning just rooside ja rebaste peale kulutatud aeg teeb nad meie jaoks teiste omataoliste seas erilisteks.

Aga me kipume sageli unustama, et koos taltsutamisega võtame endale ka vastutuse.
Me vastutame oma rooside ja rebaste eest, oma koju muretsetud koerte ja kassipoegade eest…
Kui oleme endale võtnud armsa kassipoja või kutsika ning temaga tükk aega mänginud, siis oleme ta taltsutanud. Ja ühtlasi me oleme võtnud vastutuse ta elu eest! Meil pole õigust seda vastutust endalt kõrvale lükata ja kassipoega tänavale visata, kui meil pole enam tahtmist temaga oma aega veeta!
Kui väike prints taltsutab mitu roosi või rebast, siis vastutatab ta järelikult nende kõikide eest.

Aga … kuidas on lood inimestega?
Inimesed on ju roosidest ja rebastest suuremad ja tugevamad ja targemad ning vastutavad ise oma elu eest.
Ja ikkagi ... kui oled ühe inimesega pikemat aega koos olnud ja ta endaga lähedaseks muutnud, kas sa vastutad siis ka tema eest? Kui suurel määral ja kui kaua kestab üldse selline vastutus? Ja kas see vastutus kaob, kui te enam koos ole?
Kui mõni väike prints taltsutab koguni mitu inimest, siis … Mis juhtub siis?

On ainult küsimused, vastust neile … ei ole…

Elu ebemed

Enamasti kipume mõtlema, et meie elus on peamised just suured asjad ja tähtsad sündmused. Esimene koolipäev, koolide lõpetamine, uuele tööle asumine, abiellumine, juubelid, lapse sünd, oma kodu soetamine, uue auto ostmine jne jne.
Jah, need on tõepoolest suured ja olulised ja alatiseks meeldejäävad, kuid need juhtuvad harva ja on vaid tühine osa elust.
Tegelikult muudavad meie elu elamisväärseks hoopis paljud väikesed ja esmapilgul tähtsusetud asjad ning hetked.

Sõbra telefonikõne hetkel, kui sa end kõige üksildasemana tunned, armsama poolt hommikul voodisse toodud võileivad, esimene sõõm kuuma kohvi peale rasket tööd, hästi välja kukkunud õhtusöök, õhtused jalutuskäigud lumises pargis, kevade esimene sinilill ja esimene liblikas, toomingate ja sireliõite joovastav lõhn soojadel õhtutel, esimene suveöine ööbikulaul, lumivalged hõbehaigrud jalgupidi järvevees jahti pidamas, su käele puhkama istunud kuldselt sädelevate tiibadega kiil, õhtupäikese helk küpsetel ploomidel, taevasse kerkinud vikerkaar pärast pikka vihma, puuvõrade kordumatu muster hommikusel maanteel…

Taolisi hetki võib leida igas meie päevas, nad tulevad, mööduvad linnutiivul ning ununevad peagi.
Kuid just sellised killud muudavad päeva helgemaks, hoiavad meid kõigest halvast hoolimata terve mõistuse juures ning annavad jõudu edasi elada.

Neid tillukesi elu ebemeid tuleb vaid osata märgata … ja nautida…

Taassünnid

Tundub lohutav mõelda, et surma pole vaja karta, sest surm ei olegi lõplik ning ees ootab veel mitmeid uusi elusid täis uusi elamusi ja emotsioone, uusi lootusi ja armastust…

Aga kas ikka kõigile meist saab osaks võimalus uuesti sündida?
Võib-olla on Universumis kehtestatud mingid kindlad nõuded, ranged tingimused, mida peame järgmise elu saamiseks oma praeguses elus täitma?
Kahest sellisest tingimusest räägib Siberi nõiaks kutsutud Anastasia: esiteks tuleb luua oma põliskodu ja teiseks peab keegi sind südamest armastama!
Põhjalikumalt mõtiskledes tundub olevat nii õige, et Armastus tõepoolest suudab inimesi ühest elust järgmisse kanda. Või hoopis - kui see poleks nii, siis oleks jutt Jumala ja Universumi armastusest meie, inimeste vastu, lihtsalt mõttetu jama.

Aga … kas me saame nende tingimuste täitmisega hakkama?
Kas on olnud vähemalt üks inimene maailmas, kes on meid nii palju armastanud, et see tunne suudab meid läbi taassünni kanda, inimene, kes soovib meiega ka järgmistes eludes kohtuda?
Kas oleme meie ise kellestki nii väga hoolinud? Ons meie südametes kedagi, keda igatseme uuesti kohata?
Kas on ehk olemas ka hingede kokkuleppeid kohtuda järgmistes eludes nii kaua, kuni lõpuks jõutakse täieliku teineteisemõistmiseni, tõelise üheks saamiseni?

Ma ei tea, on see nii või mitte…
Aga üht tean ma kindlasti! Tean, et mu elus on olnud kaks väga lähedast inimest, kellega loodan järgmistes eludes uuesti kohtuda ja kellega koos ... õnnelikuks saada…

Anastasiast lähemalt:
http://www.spiritofmaat.com/archive/jan1/anastas.htm

Kulgemine

Palju aastaid armastasin jalutada möödal lähedalasuvas metsatukas looklevat jalgrada. Kevadeti õitsesid kahel pool teed sinililled, seejärel valged ülased, veelgi hiljem laiade lehtedega sõnajalad. Sügiseti palistas rajaääri värviline lehevaip, talviti aga tuiskude poolt lumele pudenenud kuuseokkad…
Raja käänakud ja looked olid aastatega nii tuttavaks saanud, et võisin sellel eksimist kartmata käia ka kottpimedas.

Siis võeti ühel pool jalgrada mets maha, kasvama jäid vaid seemnepuud. Raskete traktorite poolt ribadeks sõidetud rajal hakkasid juba esimesel suvel vohama nõgesed ja teised kõrged umbrohud. Peagi vajusid sarapuudki tõkkepuudena teele, takistades jalutamist.
Suve lõpuks polnud rajal enam võimalik liikuda ning see kadus aegamööda...

Raiesmikule kasvama jäetud kaskedest ja haabadest pidasid esimese talveni vastu vaid mõned üksikud, kelle siluetid nüüd õhtutaeva taustal lagedat küngast ilmestsid. Eriti kenakesed oli kolm raiesmiku keskel kõrvuti kasvavat kaske. Suviti pakkusid need sõsarad röövlindudele mõnusat vaatlusposti, sügiseti puistasid nad endi ümber kasvavatele kuusehakatistele kuldseid lehti, talviti aga kattis unne vajunud kasepuude oksi härmarüü…
Mitu aastat pidasid nad kolmekesi tormituultele vastu, kuni viimaks keskmise õe ramm rauges ning ta murdus.
Eile õhtul murdis äikesetorm maha veel ühe õe…
Mõne aja pärast pole selles endises metsatukas kasvamas võib-olla ainustki suurt puud…

Aga uued kevaded ja suved tulevad ikka.
Möödub veelgi aastaid, kuused sirguvad ja raiesmiku asemel kõrgub jälle uhke mets. Sellele metsale aga järgneb uus raiesmik ja uus mets ...
Võib-olla on ka nendes metsades jalgrajad ja metsade lähedal elab taas mõni naine, kes nendel radadel minu asemel kõndida armastab…

Võib-olla ...

Erilised paigad

Imestasin endamisi ikka, et miks üks mu kaugel teises Eestimaa otsas elavaid lapsepõlvesõpru koos perega igal aastal oma jaanilõket minu poole süütama tuleb.
Alles tänavu saabus ootamatult mõistmine: siin, minu kodus, on ju tema lapsepõlvemaa! Just siin veetis ta aastakümneid tagasi peaaegu kõik oma suved. Ja nüüd tuleb ta sellesse paika meenutama neid ammuseid aegu, kus päevad oli veel muretud ning pea kogu elu (kindlasti õnnelik) ootas alles ees.

Meil kõigil on oma elus sellised väga erilised paigad.
Nendeks võivad olla kodutänav, mille suured puud said sõpradega võidu läbi ronitud, vanavanemate talu maal, kus said veedetud peaaegu kõik koolivaheajad, meie ülikoolilinn, kus peale loenguid veidi svipsis kursusekaaslastega mööda õhtuseid tänavaid uitasime ja igat vastutulejat teretasime, mererand, kus oma esimese armastatuga tähtede all koos jaaniusse otsisime, matkarada, millel oma uue kallimaga jõe laulu kuulasime…
Need armsad paigad meie elus on seotud mingite kindlate helgete mälestustega, meeldivate emotsioonidega.
Mõned kohad on meie jaoks koguni nii erilised, et sinna saab viia ainult sama erilisi inimesi, et jätta see paik enda jaoks pühaks ning puutumatuks.

Aga on ka teisi, väikeseid paiku, mis mingil seletamatul põhjusel meid erinevatel eluetappidel paeluvad.
Lapsena meeldis mulle istuda just ühe kindla puu all ning seal üle põllu taga lahti rulluvat loojangut vaadata. Üleeelmisel suvel armastasin päikeselistel õhtutel viibida kibuvitsa all ning jälgida kollastel seanuppudel lehetäide karjatamisega ametis olevaid lepatriinusid. Tänavu tavatsen õhtuste jalutuskäikude ajal sireliheki juures teele maha istuda, varbad liiva sisse suruda ning lasta viimastel päikesekiirtel oma palgeil tantsida…

Niisugustes väikestes erilistes paikades hetkeks peatudes sa ei mõtle, ei muretse, ei tee plaane… sa lihtsalt … oled…

Linn

Tavaliselt kingivad mehed oma kaaslannadele lilli, raamatuid, šokolaadi ja kontsertide pääsmeid. Sina aga kinkisid mulle … terve linna!
Milline eriline kingitus – linn!

Imetlen ikka selle lillekaste väljakutel ning jõuluaegseid tulesid puudel, hilisõhtuti vaikseks jäävaid kõrvaltänavaid ja suviti linnulaulust rõkkavaid kalmistuid, pisut pehkinud kuid siiski õdusaid puumaju ja vanu väärikaid puid. Ma armastan parkides kuldseid lehti puistavaid pärnasid ning esimese lume sisse külmuvaid kastanimune.
Igatsen tänavapuhastusmasinate mürinat akna taga ja hommikul tööle ruttavate jalgratturite rattakummide sahinat, naabrite iseteadlike kasside haledat mäugumist ja katuste kohal vahti pidavate kajakate kriiskeid...
Ma armastan oma linna!

Ainult et … praegu ma lihtsalt ei suuda su kingitust kasutada… Liiga palju on siin igal sammul, igal tänavanurgal ühiseid mälestusi kummitamas.
Seda tänavat mööda kõndisime käsikäes poodi, siin räästa all seisime vihmavarjus, selles pargis sumpasime läbi paksu lume üht suurt puud imetlema, tolles kohvikus einestasime peale külma ilmaga tehtud pikka jalutuskäiku...
Siin rääkisime sellest ja tollest, seal naersime koos…

Jah, muidugi saan ma hakkama peatänaval kõndimise ja enamikus kauplustes käimisega. Ma küll kiirustan lahkumisega me lemmikpoest, kus tavaliselt kokku saime, sest pole enam kedagi, keda seal oodata…
Minu linn on praegu nii tühi, sest sina ei kõnni siin enam koos minuga!

Usun, et kunagi saabub aeg, kui ma saan oma kingitust jälle kasutada...
Seni aga … las mu linn ootab mind…

Sina … ainult värviline täpike mu arvuti ekraanil…

Lubasid lahku minnes, et sa ei kao mu elust kuhugi ning me jääme ikka edasi suhtlema…

Nüüd on sellest möödas juba mitu kuud ning iga päevaga on mul üha raskem ning raskem uskuda, et me üldse koos olime, koos jalutasime ja matkasime, filme vaatasime ja muusikat kuulasime, naersime ja nutsime, armastasime…
Kõik möödunu tundub olevat vaid kaunis uni, mida nägin või unistus, mille ma ise oma üksiolemises välja mõtlesin…
Vahel kardan, et viimaks ma harjungi sinu puudumisega, lakkan igatsemast ja armastamast ning pean üksiolemist taas enesestmõistetavaks, nagu tegin seda enne sinuga kohtumist!

Nüüdseks on sinust minu jaoks saanud ainult värviline täpike mu arvuti vestlusaknas ja mulle jääb enamasti üle vaid seda üksisilmi vaadata ning täpi värvi järgi mõistatada, millega sa parajasti tegeled, kuidas elad ja oled…

Tõepoolest, mõnikord juhtub olema imehea päev ning sina, mu armas täpike, räägid minuga veidi. Sul küll pole enam aega kuulata, mida mina mõtlen või tunnen … aga vähemalt saan üle hulga aja teada, kuidas sul endal läheb.
Sellistel päevadel sujub kõik palju paremini, päikegi on soojem ja taevas selgem, töö lendab käes, ma ei nuta nii nagu tavaliselt ning peaaegu usun, et ees ootab ka helgemaid aegu.
Teistsugustel päevadel räägin ma sinuga samuti, ainult et … sa ei kuule mind…

Mõnikord mõtlen, et võib-olla peaksin ka selle akna oma arvuti ekraanil igaveseks sulgema, sest siis poleks vaja asjatult sinu rääkimist loota. K
uid niimoodi sulgeksin ise viimasegi sideme sinuga ja seda … ma ei suuda!

Miks küll saab kallist inimesest meie elus ... ainult täpike?

Kadumised

Kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis kurvastame ja nutame, tunneme lahkunust puudust, mälestame teda heade sõnadega ning läheme viimaks oma eluga kuidagi edasi. Mõne kaugema tuttava surma puhul võib kuluda juba mitmeid kuid, enne kui tema kadumine meieni jõuab.
Nii on lood inimeste lahkumise puhul.

Ka armastatud kodulooma kaotus teeb meid nukraks. Kõik on järsku tühi, pole kedagi, kes meile uksel vastu tuleks ning meid oma kohaloluga rõõmustaks. Varsti aga võtame endale järgmise kodulooma ning elu läheb jälle rööpasse.

Me märkame pikapeale sedagi, kui meie kõrvalt, meie planeedilt kaob mõni suur või silmatorkav loom nagu mammut või kukkurhunt. Kahjuks avastame nende lõpliku lahkumise enamasti alles siis, kui antud liigi viimanegi isend on juba tükk aega tagasi surnud.

Kuid enamik meist ei pane tähelegi, et sel aastal ei pesitse järvel mitte ühtegi vesikana või et augustikuisel moosikeetmisperioodil pole meie akendest tuppa tükkimas ainsatki herilast.
Sellised väikesed kadumised toimuvad meie kõrval iga päev ja me ei märka neid või siis ei omista neile mingit tähtsust. Ja kui me herilaste puudumist lõpuks tähele paneme, oleme hoopis südamest õnnelikud, et saime neist vastikutest ja kahjulikest tegelastest lahti.

Elus aga on kõik omavahel seotud.
Tänavu augustis pole meie kõrval mingil põhjusel enam herilasi, homme aga …
Kes on järgmine kaduja? Inimene?

Väsimus

Iga päevaga muutuvad hommikud üha raskemaks.

Oled ärkamise järel peaaegu sama innukas nagu veel täiesti külmaks minemata laip.
Vedeled viimse hetkeni voodis, lohistad end siis kuidagi üles, et kohvitass käes liikumatult laua taga istuda ja klaasistunud pilgul kaugusesse vaadata.
Ei mingeid emotsioone, mitte ühtegi tarka mõtet peas, raasukestki energiat kehas … ainult lõputu väsimus. Väsinud jalad keelduvad kõndimast ning käed toimetamast. Isegi nägu on nii väsinud, et tundub, nagu mõraneks see peagi nagu savist mask ja pudeneks tükkidena põrandale.

Ainult tahtejõuga sunnid end lõpuks kokku võtma ja uut tööpäeva alustama. Seejärel vaatad tükk aega tühja pilguga arvutiga tõtt, suutmata leida ainsatki uut ideed või tahtmist üldse midagi teha.
Viimaks saad end kuidagi liikuma, teed ja toimetad, püüdes tööpäeva kuidagi edukalt õhtusse vedada, et siis kodus jälle tunde ja tunde samamoodi pingutada.

Südaöö on ammu möödas, kui viimaks voodisse varised, tahtmata midagi lugeda, sest silmad on liiga väsinud ning lisaks ei suuda sa taibata raamatusse kirja pandud sõnade sisu.
Mõtled endamisi, et nagunii pole tulemas midagi tõeliselt head, mida järgnevatelt päevadelt oodata, mille või kelle nimel pingutada ja energiat koguda.
On vaid töö ja kohustused, töö ja kohustused …

Homme aga algab uus päev…

Möödumine

Kõik muutub…

Märkamatult on maanteede kõrval kasvanud lillede rõõmsad värvilaigud asendunud kuivanud pruunide kõrtega, pärnad puistavad kuldseid lehti, viimased nisupõllud ootavad kärsitult kombaini ning kuldnokaparved arutavad traatidel äralennuplaane.

Nädalalõppudel kihavad metsad nüüd marjuliste-seeneliste hordidest, kes puude vahel haake tehes ringi kõnnivad ning oma pangedesse ja korvidesse usinasti talvevarusid koguvad.
Kasvuhooned punavad juba tomatitest. Aedades aga on puud viljade rohkuse all lookas, õunapuude alused kolletavad mahakukkunud ubinatest ning siit-sealt kostab murduvate okste raginat ja mahlaste õuntega maiustavate rästaste kädistamist.
Usinad pereemad valmistavad nüüd igal vabal hetkel erinevaid hoidiseid nii loendamatul hulgal, et näib, nagu hakkaks peagi saabuma ülemaailmne näljahäda.

Õhtuti kõlab kõikjalt puude otsast valjuhäälseid serenaade lauluritsikate esituses.
Liblikarahva hulgas aga annavad praegu tooni tumedate tiibadega admiralid, kes pikisilmi ootavad üliküpsete ploomide käärimist, et siis puu all ”Ploomi kõrtsis” sõpradega maha istuda, üheskoos naps või paar võtta, varasematel aastatel samas baaris tipsutanud herilasi taga igatseda, pisut tiibu väristades laulu jorutada ning viimaks purjus peaga jalgsi!!! kodu poole tuigerdada.

Hommikuti on kõikjal kõrgemate kõrte vahel näha kastepärlitega üle puistatud härmalõngu.
Lillepeenardes püüavad möödujate pilke juba floksid, jorjenid ja astrid, mida nooremad lapsed peagi esimese koolipäeva puhul oma õpetajale viivad.

Suvi hakkab vastutahtsi oma võimu üle andma sügisele…

Sall

Ostsin selle päeval, mil sinu juurest lõplikult lahkusin.

Kõndisin masendunult mööda kaubamaja, kui juhuslikult jäi mu pilk pidama suvistel sallidel. Äkki tekkis minus kindel tunne, et pean kohe praegu ka endale ühe sellise ostma, hoolimata sellest, et mul on igat sorti salle niigi piisavalt.
Nii ma siis haarasingi kätte ühe kirevama, mis mulle kõige rohkem silma jäi, maksin ning lahkusin, soojast ilmast hoolimata salli pisut meeleheitlikult ümber kaela mässides.

Alles mitu tundi hiljem hakkasin uurima, mida mu sallil üldse kujutatud on. Kerge ehmatusega leidsin siia maalituna… kümned rihmad ja nöörid!
On see lihtsalt kokkusattumus? Aga ehk tähendab taoline muster, et olen sinuga endiselt tugevasti seotud veel kauaks-kauaks? Või et ma peaksin end hoopis sinu kütkeist lahti rebima? Ma ei suuda otsustada ...
Olid ju sina see, kes õpetas mulle oma sisetunde kuulamise ja selle järgi elamise olulisust.

Nüüdseks on sallist saanud minu jaoks peaaegu talisman. Mulle peaaegu tundub, nagu oleksid sina selle mulle kinkinud.
Kui mul seisab ees mõni otsustav käik, lisan kindlasti oma riietusele kindlasti ka selle salli.
Kui mul on mõnel hetkel väga raske, siis hakkavad käed iseenesest selle pehmet kangast silitama … ja näib, nagu puudutaksin ma … sind…

Linavästriku varbad

Ühel niiskel pärastlõunal noppisin parajasti kasvuhoones punavaid tomateid, kui kuulsin äkki pea kohal valju krabinat. Esialgu olin oma tegevusse liialt süvenenud, et asja lähemalt uurida. Krabin aga läks järjest valjemaks ning valjemaks.
Keegi kõndis kasvuhoone katusel!

Läbi tuhmi kile paistsid ainult pisikesed nõelteravate küünistega varbad, mis mööda kilet edasi-tagasi sõelusid. Üsna pea oli varvaste omanikke seal ringi patseerimas juba kaks, siis kolm, lõpuks koguni seitse! Noored linavästrikud olid tulnud katusele putukaid püüdma ning lusti lööma.
Ja lustisid need toredad linnukesed seal tõepoolest! Üheskoos keksiti edasi-tagasi ning säutsuti energiliselt, haarati seejärel nokka mõni pisike sitikas ja kustutati loiku kogunenud vihmaveega janu, noriti õdede-vendadega vahepeal veidi tüligi ning lasti mööda libedat ja kaardus pinda pisut liugu.
Sellist tegevust jagus neile umbes kümneks minutiks, siis tüdineti ning lennati edasi teistele jahimaadele.

Muigasin ja korjasin tomateid edasi.

http://et.wikipedia.org/wiki/Linav%C3%A4strik
http://en.wikipedia.org/wiki/White_Wagtail

Maskid

Üsna sageli küsib üks töökaaslasi minult, kuidas mul nädalavahetus läks.
“Kiiresti,” vastan ma enamasti ja tõmban endale näo ette kõige säravama naeratuse maski.
Mida rohkem võiksingi või tahaksin ma teistele inimestele oma elu kohta rääkida. Me pole nii head tuttavad, et täpselt selgitada, mida sellel või teisel nädalavahetusel tegin, kus ja kellega olin või oma hinges tegelikult tundsin.
Poleks vist kuigi tavaline inimestelt paluda, et nad üldse midagi su elu kohta ei küsiks.
Mida muud kui “Kiiresti!” peaksingi ma nüüd vastama viisakale küsimusele selle suve puhkuse möödumise kohta?

Ma ju ei valeta nõnda vastates, aga … ma ei räägi ka tõtt. Jah, tõepoolest läks see aeg kiiresti, nagu mööduvad peaaegu kõik puhkused. Aga … see aeg läks kiiresti üksi olles, igatsedes teda, kes ei tule … ja üsna tihti pisaraid valades.
Oma pisaraid ei suudaks ma jagada isegi oma sõpradega.

Me kõik teeme kanname hommikust õhtuni maske. Rõõmsaid maske, asjalikke maske, rahulolevaid maske… me teeme näo, et meil on kõik hästi, me oleme terved ja tublid ja veel palju muudki.

Aga kes oleme me tegelikult?

Pääsukeste õhtutantsud

Ühel soojal augustiõhtul järves sulistades kuulsin äkki enda kohal valju sidinat-sädinat. Üles taevasse vaadates võis näha tuhandeid pääsukesi, kes saabusid nüüd põldude kohalt suurte parvedena järvele õhtust einet jahtima. Õhk lausa mustas lindudest! Oli peaaegu raske uskuda, et lähikonnas üldse nii palju pääsukesi on! Milline vaatepilt!
Sitikaid-satikaid jahtides tuiskasid need vilkad õhuakrobaadid järve kohal ühest lahesopist teise. Näis lausa, nagu kihutaksid vee kohal lindude asemel hoopis tumedad tormipilved. Ikka üles ja alla, vasemale ja paremale! Siuh siia, viuh sinna!
Lindude terava pilgu eest ei jäänud varjule ükski pahaaimamatult vee kohal lennelnud liblikas ega kiil, vaid mõnel üksikul putukad õnnestus lindude ablaste nokkade vahele sattumisest kõrkjatesse pakku pääseda.
Viimaks said linnud oma kõhud täis ning järvele saabus taas vaikus.

Kuid üsna pea saabub pääsulindudel aeg ette võtta pikk lennureis lõunasse talvituma. Sel ajal, kui meil Eestis jäine tuul hangedesse lund keerutab, lendavad pääsud juba soojade Aafrika ja Aasia järvede kohal, kuulates sealsete loomade häälitsusi ning tundes tiibade all kuuma tuult vihisemas…
Head teed neile!

http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4%C3%A4sulased

Pilvelambad

Täna hommikul hõljusid taevas tuhanded kohevad pilvetupsud. Need meenutasid veidi helesinisel karjamaal rohtu söövaid lambaid.
Pilvelammaste valged seljad helendasid päikesepaistes, kõhualused aga kumasid sinakashallilt. Küllap olid ettevaatamatud lambukesed oma kõhud hiljuti kogemata vastu mäetippe põrgates ära määrinud. Vaesekesed! Arvatavasti peavad nad nüüd puhtaks saamiseks kõhud mõne järve vette kastma ja lainetel end pisut loputada laskma..
Aeglaselt ja rahulikult kulgesid lambad mööda oma taevast karjamaad, üle all laiuvate metsade ja sinetavate järvede, üle juba kolletama löövate aasade ja tuules heljuvate viljapõldude. Ikka edasi ja edasi…

Huvitav, mida arvavad pilvelambad all askeldavate inimsipelgate pidevast sebimisest? On see nende meelest huvitav ja vaatamist väärt? Või tundub hoopis mõttetuna?

Oleksin tahtnud nende lammastega üle taeva kaasa minna, jätta selja taha oma töö ja igapäevased askeldused! Heljuda kaugele-kaugele, näha uusi maid, tunda tuult oma juustes puhumas… Võib-olla jõuda kunagi tagasi samasse kohta, kust reis algas…

Kuid mu olemus on taevasse tõusmiseks liiga raske… Nõnda saan vaid pilvedele järele vaadata… ja unistada…

Viimane suveöö

Augustiöine jalutuskäik...

Metsa all vilguvad jaaniusside kahvatud tulukesed. Need säravad vaid ühe hetke ja kustuvad siis jälle. Näib, nagu poleks ussikeste laternais pikemaks “põlemiseks” enam piisavalt kütust. Suvi on kulutanud kogu nende energia ning peagi kustutab saabuv sügis viimasedki armuleegid. Järgmist suve jaaniusside silmad kahjuks enam ei näe.
Kuid täna on nad ikka veel siin, kutsudes rohekate tulukeste müstilise säraga oma kallimaid!

Püüan tulukeste pealt lapse kombel lugeda:”Armastab, ei armasta, armastab…”, kuid lähen peaaegu kohe segamini. Nii jääb tulemuseks lootus, võib-olla...

Silmapiiril sähvivad hääletult põuavälgud, kuid õhk mu ümber on endiselt kuum ja kuiv. Isegi tuul on tuline ega too möödunud palavast päevast jahutust.

Täna öösel on siin võimul veel suvi! Homme aga algavad vihmad...

http://et.wikipedia.org/wiki/Jaaniuss
http://en.wikipedia.org/wiki/Lampyris_noctiluca

Üksildus

Üks masendavamaid asju üksilduse juures on see, et sul pole kedagi, kes sind ära kuulaks.

Sinu sügav kurbus ja mured, väikesed igapäevarõõmud ja hetkeline õnnetunne … need kõik jäävad sinu sisse, keereldes, pulbitsedes, otsides väljapääsu, lämmatades sind tasapisi.
Elu parim osa on jagamine, sinul aga ei ole seda üht erilist inimest, kellega kõike jagada, kelle juures heita maha igapäevamaskid ja olla tõeliselt sina ise.

Palju aastaid tagasi ütles keegi mulle, et kui keegi teine sind ei kuula siis võib rääkida ka kapiga, sahtliga...
Olen püüdnud kõneleda tuule ja pilvedega, puude ja lilledega, aga sellest ei piisa. Tundub, et koos väljaütlemata mõtetega kaon ka mina ise aegamööda, kahvatun, kuni muutun lõpuks olematuks...
Ehk seepärast kirjutangi...