Imestasin endamisi ikka, et miks üks mu kaugel teises Eestimaa otsas elavaid lapsepõlvesõpru koos perega igal aastal oma jaanilõket minu poole süütama tuleb.
Alles tänavu saabus ootamatult mõistmine: siin, minu kodus, on ju tema lapsepõlvemaa! Just siin veetis ta aastakümneid tagasi peaaegu kõik oma suved. Ja nüüd tuleb ta sellesse paika meenutama neid ammuseid aegu, kus päevad oli veel muretud ning pea kogu elu (kindlasti õnnelik) ootas alles ees.
Meil kõigil on oma elus sellised väga erilised paigad.
Nendeks võivad olla kodutänav, mille suured puud said sõpradega võidu läbi ronitud, vanavanemate talu maal, kus said veedetud peaaegu kõik koolivaheajad, meie ülikoolilinn, kus peale loenguid veidi svipsis kursusekaaslastega mööda õhtuseid tänavaid uitasime ja igat vastutulejat teretasime, mererand, kus oma esimese armastatuga tähtede all koos jaaniusse otsisime, matkarada, millel oma uue kallimaga jõe laulu kuulasime…
Need armsad paigad meie elus on seotud mingite kindlate helgete mälestustega, meeldivate emotsioonidega.
Mõned kohad on meie jaoks koguni nii erilised, et sinna saab viia ainult sama erilisi inimesi, et jätta see paik enda jaoks pühaks ning puutumatuks.
Aga on ka teisi, väikeseid paiku, mis mingil seletamatul põhjusel meid erinevatel eluetappidel paeluvad.
Lapsena meeldis mulle istuda just ühe kindla puu all ning seal üle põllu taga lahti rulluvat loojangut vaadata. Üleeelmisel suvel armastasin päikeselistel õhtutel viibida kibuvitsa all ning jälgida kollastel seanuppudel lehetäide karjatamisega ametis olevaid lepatriinusid. Tänavu tavatsen õhtuste jalutuskäikude ajal sireliheki juures teele maha istuda, varbad liiva sisse suruda ning lasta viimastel päikesekiirtel oma palgeil tantsida…
Niisugustes väikestes erilistes paikades hetkeks peatudes sa ei mõtle, ei muretse, ei tee plaane… sa lihtsalt … oled…
