Olen sellest unistanud nädalaid…
See pole midagi suurt või erilist, lihtsalt üksainus kallistus…
Ma ei igatse isegi pikka ning kirglikku embust, mis väljendaks armastust. Minu jaoks tähendab see kallistus lihtsalt kinnitust, et oleme sinuga hoolinud teineteisest kui meeldivast inimesest meie hullumeelsevõitu maailmas ja et jääme ka edaspidi inimestena hoolima, ükskõik, millistele radadele elu meid viib. See ei eelda millegi jätkumist, ei viita millelegi rohkemale, väljendades ainult meie suhtumist teineteisesse…
Kujutluspilt kallistusest on olnud nii tugev, et tunnen seda lausa füüsiliselt. Tunnen, kuidas panen käed ümber su kaela ning üheks hetkeks pole meid kaks vaid ainult üks...
Aiman ette, et tuled.
Sellest hoolimata hakkavad mu põlved värisema, kui kuulen telefonis su häält. Me pole teineteist ju nii ammu näinud! Seisan veidi aega köögis ja püüan rahulikku nägu ette manada.
Oled peaaegu endine ja ikka veel nii omane, et suudan end vaevu tagasi hoida sind puudutamast. Sul pole kahjuks palju aega, me jalutame aias, räägime pisut sellest ja teisest, peagi aga hakkad sa lahkuma. Saadan sind õue ning me vahetame veel mõned laused.
Ma ootan... Ootasin juba meie eelmisel kohtumisel! Siis küsisid sa, kas pead mind kallistama. Kas tõesti sa ei tea, et sellist asja ei küsita! Ei, sa ei pea midagi tegema! Sa kas tahad kallistada või mitte…
Aga täna… Kas mu unistus täitub viimaks?!
Ma tahan liiga palju! On hilja... Sa jätad paari sõnaga nägemiseni ja lähed…
Laman tükk aega nuttes samas kohas maapinnal, kus sinuga mõni hetk tagasi seisime … kerratõmbunult nagu üsas…
Puuoksad kohisevad tasa mu kohal. Kõrgel elupuu otsas mu kõrval laulab ritsikas viimaseid suvelaule...
Viimaks tõusen ja lähen tuppa – nõud tahavad pesemist.
Ritsikas jääb õues edasi laulma...
