Üks tuntud mõttetark on öelnud: “Tähtis pole mitte kohalejõudmine, vaid teekond!”
Et need sõnad ka paika peavad seda teadvustasin endale üsna varsti. Nimelt käisin hiljuti sõprade ja sugulastega mööda Eestimaad ringi sõitmas ning sügisvärve nautimas. Kaks sõitu aga erinesid teineteisest nagu öö ja päev.
Esimesel sõidul oli kindel eesmärk.
Pidime nimelt külastama üht lossi ning peale selle ehk tutvuma ka ümbruskonnaga.
Sõitsime lossi juurde ringiga, et teel sinna ehk üht-teist huvitavat näha. Aga sõidu ajal me aina vaidlesime, millises kohas tasub peatust teha ja miks üleüldse peaks mõnd kirikut või surnuaeda vaatama. Olin pidevalt tüütu hilineja, kes alles tükk aega peale teisi autosse istus, sest tahtsin veel vaadata mõnd puud, kivi, hauda, lille, maja…
Meil oli kohale jõudmisega nii kiire! Autoaknast paistsid ainult vilksamisi uhked vanad puud, pisikesed poekesed, omapärased kirikud, värvilised majad, kirevad müügiletid… Kihutasime peatumata mööda nii sellest, teisest kui kolmandast huvitavast kohast … sest meie sihtmärgiks oli ju loss, aga mitte tee peale jäänud toredad külad.
Loss ise oli muidugi kena ja külastamist väärt, aga kui olime selle üle vaadanud, hakkas meil uuesti kiire - nüüd juba koju jõudmisega…
Teine käik viis mind kaunile ja pikale matkarajale, millest paari tunniga sai läbi käidud … umbes 1 kilomeeter. Üks peatus oli kollaste lehtedega puu, teine punaseid marju täis lillevarre, kolmas kireva sõnajalapuhma, neljas hallituskirmega kaetud seenekobara juures…
Meil polnud kuhugi kiire. Ei olnud ka kindlat suunda ega sihti, kuhu minna… Oli vaid tee ja kõik ilus sellel teel…
Ka igapäevases elus on enamikul inimestest aina kiire ja kiire … aga kuhu ometi?
Meil kõigil on ju üks ja ainus kindel sihtpunkt, kuhu jõuame nagunii, seda nii kiirustades, kui aeglaselt kulgedes. Meid kõiki ootab lõpuks surm, aga selleni jõudmiseks pole ju tarvis rutata! Nautigem oma teekonda igal selle hetkel!
Elus on tähtis teekond, mitte kohalejõudmine!
