Täna hommikuks on esimene suurem öökülm katnud rohututid ja madalamad põõsad valge jääkirmega. Maapinda kattev külmunud lehevaip krõbiseb jalgade all ning jäised tuuleiilid rebivad puudelt viimaseid juba pruunikaks tõmbuvaid lehti. Õunapuude otsast pole täna enam kosta näljaste rästaste sädinat, härmatisega kaetud õunad võivad nüüd rahulikult okstel rippuda ning asjatult korjamist oodata.
Järve keskel sulistavad tohutud kajakaparved enne lõuna poole lendamist, neile pakuvad seltsi mõned sinikaelpardid, sõtkad ja läbi rändavad luiged.
Soe aeg on selleks aastaks möödas ja põhjast piilub Eestimaa poole juba talv…
Mu töökoha juures parkimisplatsil ootab mind üksik noor linavästrik.
Teine tiib pisut ripakil, sibab ta külmast hoolimata autode vahel ringi, et mõnd lendavat putukat söögiks leida. Üsna asjatuna tundub see tegevus nii varasel kellaajal, kuid ehk toob keskpäevane päike ka tema nokka pisut toidupoolist. Selle armsa pika hännaga linnukese liigikaaslased on juba ammu Aafrika poole teel, kuid tema on oma äralennuga hiljaks jäänud. Pole vist kerge siin üksi külmetada ning tühja kõhtu taluda…
Loodetavasti õnnestub temalgi enne talve tulekut piisavalt tiibadesse jõudu koguda ning soojale maale jõuda…
Talve ja külma et taha vist veel keegi, ei väike linavästrik ... ega suur inimene...
