Varasel hommikutunnil autoksi avades leidsin eest sadu kiilasilmi. Neid pooleteise sentimeetri pikkuseid rohekaid putukaid redutas eriti palju uste tihendite vahel, kuid võis leida ka akendel ning istmete seljatugedel, kuhu nad öökülma eest varju olid pugenud.
Igal sügisel on mõned kiilassilmad saabuvate külmade eest meil majas varju otsinud, et seal siis rahulikult soojas toas talvituda.
Oleme nende saabumist alati rõõmsalt tervitanud ning neid hellitavalt majavaimudeks kutsunud. Oma õrnade võrkjate tiibade ning rohekuldsetelt helkivate silmadega on need õrnad putukad mulle küll rohkem meenutanud tibatillukesi rohekaid haldjaid kui vaime.
Sageli olen kevadeti akna vahelt, raamaturiiulite tagant või kardinapuudelt leidnud mõne igavesse unne suikunud kiilassilma.
Nüüdki sundis autouste avamisega kaasnenud jahe õhk mu putukatest külalisi ehmunult ringi sebima ning veelgi varjulisemaid pelgupaiku otsima. Püüdsin neid kiiresti võimalikult palju õue suunata, et nad seal endale mõne sobivama talvekorteri leiaksid.
Kahjuks jäi mõne õrna kehaga putuka jaoks see hommik siiski viimaseks.
Nii on see elus sageli – sa otsid endale külma, nälja ning kurja maailma eest rahulikku pelgupika, kuid ei või kunagi kindel olla, kas sa ei sattunud hoopis vihma käest räästa alla…
http://www.aialeht.ee/news/taimehaigused/kiilassilm-kasulik-tiivuline-aknalaual.d?id=26545815
