Kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis kurvastame ja nutame, tunneme lahkunust puudust, mälestame teda heade sõnadega ning läheme viimaks oma eluga kuidagi edasi. Mõne kaugema tuttava surma puhul võib kuluda juba mitmeid kuid, enne kui tema kadumine meieni jõuab.
Nii on lood inimeste lahkumise puhul.
Ka armastatud kodulooma kaotus teeb meid nukraks. Kõik on järsku tühi, pole kedagi, kes meile uksel vastu tuleks ning meid oma kohaloluga rõõmustaks. Varsti aga võtame endale järgmise kodulooma ning elu läheb jälle rööpasse.
Me märkame pikapeale sedagi, kui meie kõrvalt, meie planeedilt kaob mõni suur või silmatorkav loom nagu mammut või kukkurhunt. Kahjuks avastame nende lõpliku lahkumise enamasti alles siis, kui antud liigi viimanegi isend on juba tükk aega tagasi surnud.
Kuid enamik meist ei pane tähelegi, et sel aastal ei pesitse järvel mitte ühtegi vesikana või et augustikuisel moosikeetmisperioodil pole meie akendest tuppa tükkimas ainsatki herilast.
Sellised väikesed kadumised toimuvad meie kõrval iga päev ja me ei märka neid või siis ei omista neile mingit tähtsust. Ja kui me herilaste puudumist lõpuks tähele paneme, oleme hoopis südamest õnnelikud, et saime neist vastikutest ja kahjulikest tegelastest lahti.
Elus aga on kõik omavahel seotud.
Tänavu augustis pole meie kõrval mingil põhjusel enam herilasi, homme aga …
Kes on järgmine kaduja? Inimene?
