Reisimine

Tavaliselt koosneb pikemale reisile eelnev periood kahest osast.
Suurema osa ajast teed sa põnevusega plaane ja ettevalmistusi, kujutades endale ette, missugune seekordne reis olema saab ning kui hästi kõik sujub.
Nii ootad sa reisi pikisilmi mitmeid kuid, kuid mõned päevad enne selle kättejõudmist valdavad sind kõhklused, tekib tahtmine koju jääda ning üldse mitte kuhugi minna… Õnneks lähevad need mõtted ärasõidu ajaks siiski üle ja sa asud järjekordsele avastusretkele, et näha uusi kohti ja inimesi.

Reisimise kohta öeldakse, et kõik, mida sa kodust eemal olles leiad, selle oled sa ise sinna endaga kaasa viinud. Seega ei saa sa kusagilt kaugelt maalt leida midagi, mida sinus endas pole…
Pariis – see olevat pidu sinus eneses. Aga sa ei saa kogeda Pariisis olles pidu, kui sinu sisemuses valitsevad ainult negatiivsed mõtted ning sa kritiseerid kõike harjumuspärasest erinevat enda ümber.

Veel räägitakse reisimise kohta, et tegelikult pole maailma avastamiseks vaja kuhugi ise kohale sõita, sest elu on igal pool ühesugune ja inimesi sunnivad nii siin kui sealpool maakera tegudele ikka ühed ning samad ajendid: hirm, viha, ahnus, kadedus, kaastunne, usk, lootus, armastus...
Pealegi on ju kodus piisavalt ilus…

Kuid reisimisel on omad võlud!
Maastikud, taimestik, loomastik ning arhitektuur on kodumaisetest erinevad. Võõrad lõhnad, ootamatud värvid ning helid pakuvad avastamisrõõmu ja muudavad elumustri kirevamaks.
Lisaks võid sa erinevates paikades kogeda hetki, mida poleks osanud uneski ette kujutada. Need hetked tekivad siis, kui mitmed pisikesed ning lihtsad asjad äkki kokku langevad.
Enamasti juhtub selliseid hetki iga reisi jooksul ainult üks, kuid need on nii erilised, et jäävad su mällu igaveseks.
Ja kasvõi sellise hetkede pärast … tasubki reisida!

Peab!

Vara üles, hilja voodi – nõnda rikkus tuppa toodi!
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus…

Me teame neid ütlemisi juba lapsest saati, teame ning peaaegu usume nendesse.
Ja nii tõusemegi päevast päeva igal hommikul maadligi suruvast väsimusest hoolimata ning sunnime end pidevalt rabama ning rassima. et tuua oma tubadesse rikkus ja õnn, oma südametesse armastus ja rahu…
Peab minema tööle, peab koristama tube, peab tegema süüa…
Peab olema korralik kodanik, tubli ning väsimatu töötaja, mõistev sõber. Kodus peab olema alati abivalmis perekonnaliige ning usin perenaine, kes kogu oma tööst vaba aja keedab, koob ja koristab…
Ja nii päevast päeva, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni…
Aina peab, peab, peab…

Aga rikkust ei tule ega tule ... ning südames valitseb tühjus…

Kui saaks kasvõi üheks päevaks aja maha võtta ja veeta see päev nii, nagu oled juba tükk aega unistanud!
Sellisel puhkepäeval ei nõuaks miski ega keegi sinult millegi tegemist.
Jooksid hilist hommikukohvi soojas voodis, vaadates aknast neid inimesi, kes aina kuhugi kiirustavad! Magaksid seejärel süümepiinu tundmata veel nii kaua, kuni enam rohkem ei suuda! Laiskleksid siis veel tükk aega linade vahel, lihtsalt kuulaksid suvalist muusikat ja ehk isegi loeks midagi kerget ning kindlasti mitte õpetlikku…
Õhtupoolikul teeksid ehk mõnusa jalutuskäigu, millel pole vähematki kindlat sihti ega kohustust. Õhtu mööduks paari huvitavat filmi vaadates ja nende vahele jäätist süües.
Ning magama võiksid minna hilisel öötunnil, sest järgmine päev oleks kindlasti puhkepäev ning seetõttu poleks jälle tarvis vara ärgata…

Sa ei peaks sellel päeval ka kohustuslikus korras kellegagi suhtlema ega isegi oma neljajalgsetele sõpradele inimlikku armastust avaldama…

Sel päeval … sa lihtsalt oleks…

Kastanimunade aeg

Sügis on kastanimunade valmimise aeg!
Peale kastani pole ühelgi teisel puul nii ümarat, läikivat ja täiuslikku vilja, mis lausa kutsub end üles tõstma.
Setõttu olen ikka sügiseti mõne kastanimuna maast korjanud ning hea õnne tarbeks taskusse pistnud. Nii mõnus on neid siis kõndides sõrmede vahel veeretada, kuni nad sooja käes ära kuivavad ja veidi krimpsu tõmbavad.

Mäletan, kuidas lapsena käisin ühel sügisel Tallinnas sugulastel külas.
Nende suure kortermaja akende all kasvasid kõrged kastanid. Minul kodu läheduses sel ajal kastanipuid polnud, seetõttu tundus kastanimunade korjamine nii ahvatlev. Läksingi järgmisel hommikul koos täditütrega tänavale, kaasas tädi käest laenatud kuldne traadist suveniirkorvike ja südames suur ootus…
Kuid mida öösel lõõtsunud suurest tuulest hoolimata polnud, need olid kastanimunad. Meie pettumuseks jõudis virk kojamees juba varahommikul kõik lehed ja munakesed kokku riisuda ning prügikasti pilduda.

Sel suvel pikale reisile minnes tahtsin kaasa võtta mõnd väikest ja armsat talismani, mis meenutaks mulle mööda saanud ilusaid aega. Otsisin tükk aega asjatult, kuni kaotasin lootuse ja loobusin.
Esimese vihmasaju ajal aga tundsin sügaval jope taskus olevat mingit kõva ja ümarat asja. Oma üllatuseks leidsin sealt kõvaks kuivanud kastanimuna. Olin selle värske ning läikivana mõnel eelmise sügise varasel hommikutunnil tööle rutates su õuel kasvava suure kastanipuu alt korjanud … ning hiljem taskusse unustanudki…
Nüüd pakkus selle taasleidmine mulle jälle killukese rõõmu!

Nädalapäevad tagasi su ukse taga käies ei saanud ma jälle kiusatusele vastu panna ning noppisin õuelt taskusse panemiseks uue tumepruuni munakese…
Armas on see kastanimunade aeg!-

Hilineja

Täna hommikuks on esimene suurem öökülm katnud rohututid ja madalamad põõsad valge jääkirmega. Maapinda kattev külmunud lehevaip krõbiseb jalgade all ning jäised tuuleiilid rebivad puudelt viimaseid juba pruunikaks tõmbuvaid lehti. Õunapuude otsast pole täna enam kosta näljaste rästaste sädinat, härmatisega kaetud õunad võivad nüüd rahulikult okstel rippuda ning asjatult korjamist oodata.
Järve keskel sulistavad tohutud kajakaparved enne lõuna poole lendamist, neile pakuvad seltsi mõned sinikaelpardid, sõtkad ja läbi rändavad luiged.
Soe aeg on selleks aastaks möödas ja põhjast piilub Eestimaa poole juba talv…

Mu töökoha juures parkimisplatsil ootab mind üksik noor linavästrik.
Teine tiib pisut ripakil, sibab ta külmast hoolimata autode vahel ringi, et mõnd lendavat putukat söögiks leida. Üsna asjatuna tundub see tegevus nii varasel kellaajal, kuid ehk toob keskpäevane päike ka tema nokka pisut toidupoolist. Selle armsa pika hännaga linnukese liigikaaslased on juba ammu Aafrika poole teel, kuid tema on oma äralennuga hiljaks jäänud. Pole vist kerge siin üksi külmetada ning tühja kõhtu taluda…
Loodetavasti õnnestub temalgi enne talve tulekut piisavalt tiibadesse jõudu koguda ning soojale maale jõuda…

Talve ja külma et taha vist veel keegi, ei väike linavästrik ... ega suur inimene...

Teadmine ja kogemine

Nädalapäevad tagasi toimunud väikesel ringsõidul oli üheks planeeritud vaatamisväärsuseks jõe kaldal asuv tuntud liivakivipaljand.
Olime turismiinfost eelnevalt lugenud, et see paljand on kaunis ja tõesti kõrge, kuid kogetud tegelikkus ületas meie ootused mitmekordselt. Laisalt voolava jõe kohal kõrguvad heledast liivakivist kaljud olid niivõrd ajatud ning suursugused, et meil jäi üle vaid imetleda looduse võimsust. Kui tilluke tundus seal looduse kõrval inimolend!

Seetõttu jõudis üks meie reisiseltskonnast tõdemiseni, et teadmine mingist kohast on üks asi, kuid selle koha oma silmaga nägemine hoopis midagi muud.
Sa võid küll teada, et mingi asi on selline või teistsugune, kuid alles seda kogedes jõuab antud teadmise sisu päriselt sinuni.

Tegelikult on sama lugu kõigi asjade, sündmuste ja emotsioonidega meie elus.
Me võime küll mõistusega teada, et sõprus on tore, armastus imeline, viha hävitav, kaotus valus ... aga alles neid tundeid läbi elades mõistame nende ilu ja valu täielikult.

Alles kõike ise kogedes elame tõeliselt...

Igapäevased etendused

Paar päeva tagasi külastasin kaht teineteisest täiesti erinevat etendust.

Esimest etendust mängiti teatris ning tegu oli maailmakuulsa muusikaliga.
Lavastaja oli teinud väga head tööd ja kogu etendus moodustas meeldiva terviku. Tempokas muusika kõlas uljalt ning kaasakiskuvalt. Noored näitlejad mängisid, laulsid ja tantsisid kenasti. Põnev lavakujundus ning kirevad kostüümid sobisid süžeega suurepäraselt. Oli suitsu, möllu, nalja, intriige, armumisi…
Publik nautis kogu showd täiel rinnal ning plaksutas innukalt.
Ainult mina vaatasin laval toimuvat täiesti ükskõikselt ega suutnud kuidagi kaasa elada.
See kõik … polnud minu jaoks…

Teine etendus leidis aset minu lemmikpargis ning selle peategelaste rolle esitasid … puud.
Pika ning pidevalt muutuva teose ainsaks teemaks oli elu, lavastajaks sügis ning kunstnikeks soojad ilmad.
Kunstnikerühm oli esinejate kostüümid kujundanud lihtsad ning täiuslikult maitsekad, värvilahenduses valitsesid soojad kollased toonid. Suitsu asemel oli lavakujunduses kasutatud udu ning õrnalt lavale rabisevat vihma. Etenduse muusikalise kujunduse eest hoolitses ansambel Tasased Tuulehood. Pisikestes kõrvalosades astusid vaataja ette kaks noort inimest, kes käsikäes põhitegelaste vahel ringi jalutasid ning koos kolmandaks kõrvalosatäitjaks oleva piraka koeraga samuti etendust nautisid.
Kogu etendus kulges rahulikus ning ühtlaselt sujuvas tempos, polnud silmatorkavaid tõuse ega mõõnu. Puudusid ka suured kired, oli vaid peaosalistest puude vahel sosinal peetud vestlus ning peaaegu aegluubis langevate üksikute lehtede viimased repliigid…
Kahjuks jõusin seekord ära vaadata ainult ühe vaatuse, sest pidin ruttama teisele etendusele...

Õnneks on see imeline lavastus ikka ja jälle mängukavas ning loodetavasti avaneb mul võimalus kaasa elada veel paljudele erinevatele vaatustele…

Pelgupaik

Varasel hommikutunnil autoksi avades leidsin eest sadu kiilasilmi. Neid pooleteise sentimeetri pikkuseid rohekaid putukaid redutas eriti palju uste tihendite vahel, kuid võis leida ka akendel ning istmete seljatugedel, kuhu nad öökülma eest varju olid pugenud.

Igal sügisel on mõned kiilassilmad saabuvate külmade eest meil majas varju otsinud, et seal siis rahulikult soojas toas talvituda.
Oleme nende saabumist alati rõõmsalt tervitanud ning neid hellitavalt majavaimudeks kutsunud. Oma õrnade võrkjate tiibade ning rohekuldsetelt helkivate silmadega on need õrnad putukad mulle küll rohkem meenutanud tibatillukesi rohekaid haldjaid kui vaime.

Sageli olen kevadeti akna vahelt, raamaturiiulite tagant või kardinapuudelt leidnud mõne igavesse unne suikunud kiilassilma.
Nüüdki sundis autouste avamisega kaasnenud jahe õhk mu putukatest külalisi ehmunult ringi sebima ning veelgi varjulisemaid pelgupaiku otsima. Püüdsin neid kiiresti võimalikult palju õue suunata, et nad seal endale mõne sobivama talvekorteri leiaksid.
Kahjuks jäi mõne õrna kehaga putuka jaoks see hommik siiski viimaseks.

Nii on see elus sageli – sa otsid endale külma, nälja ning kurja maailma eest rahulikku pelgupika, kuid ei või kunagi kindel olla, kas sa ei sattunud hoopis vihma käest räästa alla…

http://www.aialeht.ee/news/taimehaigused/kiilassilm-kasulik-tiivuline-aknalaual.d?id=26545815

Otsimised ja leidmised

Hiljuti olime sõpradega välismaal lõbureisil. Eelnevalt sai kokku pandud ka üsna pikk nimekiri vaatamisväärsustest, mida kindlasti tasuks külastada.

Üheskoos asusime esimese sihtkohana otsima imekaunist kividega kaetud randa. Sõitsime ja sõitsime, otsisime ja otsisime, aga kivist randa ei olnud … ega tulnudki.
Selle asemel leidsime me hoopis ühe teise ranna, kus lumivalge liiv laulis meie jalgade all.

Järgmisena asusime taga ajama vaateplatvormi, millelt näeb jõesuudmes asuvaid valgeid düüne. Ringi sõites nägime mitmesuguseid randu ja düüne, kuid seda õiget polnud.
Viimaks otsustasime, et rohkem me otsimise peale aega ei kuluta. Peaaegu samal hetkel, kui olime otsustanud loobuda, leidsime aga otsitu.

Nende sõitmiste ning otsimiste tulemusena leidsime lisaks uutele ilusatele kohtadele ka teadmise, et otsimine on üpris keeruline protsess.

Mõnikord leiad sa otsitu alles siis, kui oled otsimisest juba ammu loobunud.
Ja otsitu ja leitu ei pruugi alati olla üks ning seesama. Sageli otsid sa üht asja, kuid leiad hoopis midagi muud. Ja see, mille sa leidsid, võib olla samaväärne või isegi olulisem ja väärtuslikum, kui sinu poolt otsitu.
Sama asi on ka inimestega… Sa võid oma elus otsida üht kindlat inimest, kuid leida eest hoopis teise inimese.

Üks on aga kindel:
alati tuleb oma südames uute asjade ja inimeste leidmiseks valmis olla!

Fotograafia, mu arm!

Ma olen alati armastanud pildistamist!
Kaameraga mööda metsi või linnatänavaid kolades kaovad tunnid tuuletiivul ning mälukaardid täituvad liigagi kiiresti. Läbi kaamera vaadates hakkad maailma vaatama hoopis teise pilguga, nägema väikeseid detaile ja nende ilu.
Maastikuvaated ja hooned, lilled ja puud, loomad ja teised fotograafid, pilved ja loojangud, ehitused ja varemed, valgus ja varjud – kõik see tundub nii huvitav ning jäädvustamist väärt.
Pildistades sa nagu muudaksid kordumatud hetked pildiks, mida vaadates saad neid hetki hõlpsamini meenutada.

Hiljuti leidis mu kolleeg, et kui ma pildistan, siis hakkab kõige muu üle võimutsema mu ego. Ma ei saanudki aru, mida ta öelduga täpselt mõtles, kuid see sundis mind ta sõnade ning ego ja kaameraga suhtlemise üle pikemalt arutlema.

Avastasin, et tegelikult on asi hoopis vastupidi – pildistades kaob ego täiesti. Pole teisi inimesi su ümber ega sind ennastki kaamera taga, pole ka aega ega kohustusi, muresid ega valu. Jääb ainult kaamera ja läbi selle paistev objekt. Kõik muu ei oma sel hetkel mingit tähtsust.
Ükski kaljuserv pole pildistamiskohaks liiga libe ega mülgas liiga porine, ükski hang liiga sügav ega küngas liiga kõrge. Et saada kaadrisse just õige pilt, lähed sa läbi tule ja vee, hoolmata ohtudest ega ka enda heaolust.
Alles peale (loodetavasti) täiusliku pildi jäädvustamist hakkad jälle tajuma maailma enda ümber.

Fotograafia on kirg!
Ükski kirg ei saa aga olla leige ega poolik, seda tuleb välja elada kogu hinge ja südamega!

Maailm bussiaknast vaadatuna

Sõidan jälle bussiga…

Akna taha jäävad linna suured uhked hooned ning üleskaevatud tänavad, sügisvärvides metsad ja murdunud puutüükaid täis raiesmikud, suured asulad ja üksikud talumajad, rohtu mugivate hobuste karjad ning maja taga jahti pidavad kõutsid, õunu täis aiad ja ammu küntud põllud täis valgeid ning kollaseid õiekesi, värskelt küntud põldudel ussikesi otsivad hõbedased kajakad ja lõuna poole kiirustavad kuldnokaparved…
Kõik asjad ning vaated tulevad, on hetkeks mu kõrval ja kaovad siis jälle akna tagant, et anda teed millelegi uuele...

Inimesed ja loomad askeldavad oma igapäevaste toimetuste kallal, puhub tasane tuul ning liigutab puuoksi, lehed pudenevad puudelt ning lendlevad nagu kuldsed liblikad aknast mööda, päike vaheldub pilvedega, pilved jälle päikesega...
Maailm elab ja liigub ja muutub…

Mina aga ainult istun liikumatult ja vaatan seda kõike aknast, ilma et saaksin millessegi sekkuda, kätt välja sirutada ning midagi muuta või enda juurde tagasi tuua.
Hetkeks näib, nagu ma ei kuulukski sellesse kaunisse, elavasse maailma, nagu poleks ma kõigest toimuvast üks oluline osa, vaid ainult kõrvaline vaatleja, kellest ei sõltu mitte miski…
Vaatleja nii bussis ... kui elus...

Viimaks saabub õige peatus.
Ma astun bussiuksest välja ning ühinen taas maailma ja eluga…