Tundub lohutav mõelda, et surma pole vaja karta, sest surm ei olegi lõplik ning ees ootab veel mitmeid uusi elusid täis uusi elamusi ja emotsioone, uusi lootusi ja armastust…
Aga kas ikka kõigile meist saab osaks võimalus uuesti sündida?
Võib-olla on Universumis kehtestatud mingid kindlad nõuded, ranged tingimused, mida peame järgmise elu saamiseks oma praeguses elus täitma?
Kahest sellisest tingimusest räägib Siberi nõiaks kutsutud Anastasia: esiteks tuleb luua oma põliskodu ja teiseks peab keegi sind südamest armastama!
Põhjalikumalt mõtiskledes tundub olevat nii õige, et Armastus tõepoolest suudab inimesi ühest elust järgmisse kanda. Või hoopis - kui see poleks nii, siis oleks jutt Jumala ja Universumi armastusest meie, inimeste vastu, lihtsalt mõttetu jama.
Aga … kas me saame nende tingimuste täitmisega hakkama?
Kas on olnud vähemalt üks inimene maailmas, kes on meid nii palju armastanud, et see tunne suudab meid läbi taassünni kanda, inimene, kes soovib meiega ka järgmistes eludes kohtuda?
Kas oleme meie ise kellestki nii väga hoolinud? Ons meie südametes kedagi, keda igatseme uuesti kohata?
Kas on ehk olemas ka hingede kokkuleppeid kohtuda järgmistes eludes nii kaua, kuni lõpuks jõutakse täieliku teineteisemõistmiseni, tõelise üheks saamiseni?
Ma ei tea, on see nii või mitte…
Aga üht tean ma kindlasti! Tean, et mu elus on olnud kaks väga lähedast inimest, kellega loodan järgmistes eludes uuesti kohtuda ja kellega koos ... õnnelikuks saada…
Anastasiast lähemalt:
http://www.spiritofmaat.com/archive/jan1/anastas.htm
