Üsna sageli küsib üks töökaaslasi minult, kuidas mul nädalavahetus läks.
“Kiiresti,” vastan ma enamasti ja tõmban endale näo ette kõige säravama naeratuse maski.
Mida rohkem võiksingi või tahaksin ma teistele inimestele oma elu kohta rääkida. Me pole nii head tuttavad, et täpselt selgitada, mida sellel või teisel nädalavahetusel tegin, kus ja kellega olin või oma hinges tegelikult tundsin.
Poleks vist kuigi tavaline inimestelt paluda, et nad üldse midagi su elu kohta ei küsiks.
Mida muud kui “Kiiresti!” peaksingi ma nüüd vastama viisakale küsimusele selle suve puhkuse möödumise kohta?
Ma ju ei valeta nõnda vastates, aga … ma ei räägi ka tõtt. Jah, tõepoolest läks see aeg kiiresti, nagu mööduvad peaaegu kõik puhkused. Aga … see aeg läks kiiresti üksi olles, igatsedes teda, kes ei tule … ja üsna tihti pisaraid valades.
Oma pisaraid ei suudaks ma jagada isegi oma sõpradega.
Me kõik teeme kanname hommikust õhtuni maske. Rõõmsaid maske, asjalikke maske, rahulolevaid maske… me teeme näo, et meil on kõik hästi, me oleme terved ja tublid ja veel palju muudki.
Aga kes oleme me tegelikult?
