Tavaliselt koosneb pikemale reisile eelnev periood kahest osast.
Suurema osa ajast teed sa põnevusega plaane ja ettevalmistusi, kujutades endale ette, missugune seekordne reis olema saab ning kui hästi kõik sujub.
Nii ootad sa reisi pikisilmi mitmeid kuid, kuid mõned päevad enne selle kättejõudmist valdavad sind kõhklused, tekib tahtmine koju jääda ning üldse mitte kuhugi minna… Õnneks lähevad need mõtted ärasõidu ajaks siiski üle ja sa asud järjekordsele avastusretkele, et näha uusi kohti ja inimesi.
Reisimise kohta öeldakse, et kõik, mida sa kodust eemal olles leiad, selle oled sa ise sinna endaga kaasa viinud. Seega ei saa sa kusagilt kaugelt maalt leida midagi, mida sinus endas pole…
Pariis – see olevat pidu sinus eneses. Aga sa ei saa kogeda Pariisis olles pidu, kui sinu sisemuses valitsevad ainult negatiivsed mõtted ning sa kritiseerid kõike harjumuspärasest erinevat enda ümber.
Veel räägitakse reisimise kohta, et tegelikult pole maailma avastamiseks vaja kuhugi ise kohale sõita, sest elu on igal pool ühesugune ja inimesi sunnivad nii siin kui sealpool maakera tegudele ikka ühed ning samad ajendid: hirm, viha, ahnus, kadedus, kaastunne, usk, lootus, armastus...
Pealegi on ju kodus piisavalt ilus…
Kuid reisimisel on omad võlud!
Maastikud, taimestik, loomastik ning arhitektuur on kodumaisetest erinevad. Võõrad lõhnad, ootamatud värvid ning helid pakuvad avastamisrõõmu ja muudavad elumustri kirevamaks.
Lisaks võid sa erinevates paikades kogeda hetki, mida poleks osanud uneski ette kujutada. Need hetked tekivad siis, kui mitmed pisikesed ning lihtsad asjad äkki kokku langevad.
Enamasti juhtub selliseid hetki iga reisi jooksul ainult üks, kuid need on nii erilised, et jäävad su mällu igaveseks.
Ja kasvõi sellise hetkede pärast … tasubki reisida!
