Kõik muutub…
Märkamatult on maanteede kõrval kasvanud lillede rõõmsad värvilaigud asendunud kuivanud pruunide kõrtega, pärnad puistavad kuldseid lehti, viimased nisupõllud ootavad kärsitult kombaini ning kuldnokaparved arutavad traatidel äralennuplaane.
Nädalalõppudel kihavad metsad nüüd marjuliste-seeneliste hordidest, kes puude vahel haake tehes ringi kõnnivad ning oma pangedesse ja korvidesse usinasti talvevarusid koguvad.
Kasvuhooned punavad juba tomatitest. Aedades aga on puud viljade rohkuse all lookas, õunapuude alused kolletavad mahakukkunud ubinatest ning siit-sealt kostab murduvate okste raginat ja mahlaste õuntega maiustavate rästaste kädistamist.
Usinad pereemad valmistavad nüüd igal vabal hetkel erinevaid hoidiseid nii loendamatul hulgal, et näib, nagu hakkaks peagi saabuma ülemaailmne näljahäda.
Õhtuti kõlab kõikjalt puude otsast valjuhäälseid serenaade lauluritsikate esituses.
Liblikarahva hulgas aga annavad praegu tooni tumedate tiibadega admiralid, kes pikisilmi ootavad üliküpsete ploomide käärimist, et siis puu all ”Ploomi kõrtsis” sõpradega maha istuda, üheskoos naps või paar võtta, varasematel aastatel samas baaris tipsutanud herilasi taga igatseda, pisut tiibu väristades laulu jorutada ning viimaks purjus peaga jalgsi!!! kodu poole tuigerdada.
Hommikuti on kõikjal kõrgemate kõrte vahel näha kastepärlitega üle puistatud härmalõngu.
Lillepeenardes püüavad möödujate pilke juba floksid, jorjenid ja astrid, mida nooremad lapsed peagi esimese koolipäeva puhul oma õpetajale viivad.
Suvi hakkab vastutahtsi oma võimu üle andma sügisele…
