On päevi, kus kirjutamine ei edene.
Hommikul pole sul pole isegi nii palju energiat ega tahtmist, et võileiba närida, jood vaid tuimalt oma hommikukohvi. Mingid ebamäärased mõtted liiguvad uimaselt läbi su pea ja kaovad kuhugi enne, kui sa nende mõistmiseni jõuaksid. Räägid midagi, mida, seda sa täpselt ei tea. Liigud aegluubis ja paned selga esimese riidehilbu, mis sulle kapiuksel vastu vaatab...
Neil päevil on juba hommikul selge, et oled … tühi.
Sa istud tööl arvuti ees ja püüad midagi kirjutada, aga sinus ei ole mingeid mõtteid. Sa pingutad ja pingutad, sest arvad, et kirjutada on vaja... Kuid kõik sinu püüded on asjatud.
Sinus pole ei tahtmisi ega igatsusi, pole ainsatki ootust ega lootust, pole mingeid emotsioone ega tundeid.
Sa oled täiesti tühi...
Oled nii tühi, et sinus pole isegi ainsatki sõna, mida paberile panna …
Pole peaaegu sind ennastki, on ainult ... sinu kest...
