Ühel klassi kokkutulekul kuulasin imestusega oma klassiõdede ja –vendade põnevaid mälestusi kooliajast. Kõik need lood olid mulle absoluutselt võõrad, tekkis isegi küsimus, kus mina nonde sündmuste toimumise ajal olin. Vahepeal näis, nagu poleks ma üldse selles klassis õppinudki.
Mulle meenusid hoopis teised hetked, teised pildid kooliajast, millel polnud kuuldud lugudega vähematki seost.
Sama lugu on mälestustega lapsepõlvest, ülikooliajast, reisidest lähedale ja kaugele, aastate jooksul koos sõpradega veedetud ettevõtmistest, kokkusaamistest sugulastega…
Meil kõigil on möödunud aegadest ja sündmustest mällu talletunud erilised mälestused, pildid, kõneldud laused, lõhnad ja värvid, …
Need pildid ja hetked erinevad aga väga sageli teiste omadest.
Tihti pole mõnedel mälestustel esmapilgul mingit erilist tähtsust. Need on vaid lihtsad hetked, mille tõelevastavust pole võimalik kontrollida.
Kõrge rohi kasvamas koduõuel, kui olin paariaastane, lehm seismas suure tamme juures, vanatädi kepile toetudes istumas eestoas, õunu täis puud enne peagi algavat suurt kaklust hilisema sõbraga, sügisene metsatee, kommipaberite peitmine sõbrannaga, lapsepõlve mänguasjadega mängimine, kõndimine peale loenguid mööda Tallinna vanalinna, mõtted varahommikul Gibraltari kalju kõrval meres põlvini meres seistes...
Need pole mitte niivõrd terviklikud sündmused vaid üksikud eredad pildid, lühikesed hetked, kuuldud helid, lõhnad…
Mis paneb meid elu lõpuni mäletama ühtesid ja kohe unustama teisi seiku?
Mis on mõnedes hetkedes olulisemat, meeldejäävamat, väärtuslikumat?
Aga võib-olla ongi just mällu sööbinud hetkede lihtsus nende ja kogu elu suurim väärtus…
