Hommikuse lillekastmise ajal pudenes kalanhoe küljest aknalauale kümneid ja kümneid pisikesi taimepojakesi. Kahjuks olin sunnitud nad prügikasti poetama. Seejuures ei saanud ma jätta imetlemast seda meeletut elujõudu! Mu vee sees kasvatatav taim kiratses ise täiesti kuivas nõus, kuid püüdis ikka uut elu luua!
Taolist soovi elada olin taimeriigis kohanud varemgi. Palju aastaid tagasi üht vana aias vedelevat tõrvapapirulli teise kohta tõstes avastasime, et orashein oli päikesele lähemale pääsemiseks kasvanud läbi kaheteistkümne kihi paksuse papi!
Kõik taimed pingutavad viimse võimaluseni oma ellujäämise heaks!
Ka loomad võitlevad enda elu eest kogu jõuga, end oma järglaste ellujäämise nimel isegi ohverdades. Kuid lõpuks võib neil saabuda punkt, kui nad enam ei suuda, alistunult maha heidavad ning on valmis oma elul minna laskma…
Ja meie, inimesed…
Meiegi tegutseme ja püüame ja võitleme pidevalt iseenda ja oma laste eest ning tuleviku nimel.
Aga sageli oleme me nõrgad. Me ei suuda endas leida nii palju energiat, et pidevalt võidelda ja pingutada.
Me väsime ning ühel hetkel tunneme, et enam ei suuda ega tahagi, et kõik on ükskõik …
On täiesti ükskõik isegi see, kas sa elad veel kaua-kaua või sured juba järgmisel hetkel … neist kahest surm tundub olevat isegi parem valik…
Ja kui me sellisel hetkel ei suuda leida mingit uut jõudu lisavat päästerõngast, siis annamegi alla ... ja laseme oma elul minna…
Me oleme nõrgemad kui taimed…
