Üks masendavamaid asju üksilduse juures on see, et sul pole kedagi, kes sind ära kuulaks.
Sinu sügav kurbus ja mured, väikesed igapäevarõõmud ja hetkeline õnnetunne … need kõik jäävad sinu sisse, keereldes, pulbitsedes, otsides väljapääsu, lämmatades sind tasapisi.
Elu parim osa on jagamine, sinul aga ei ole seda üht erilist inimest, kellega kõike jagada, kelle juures heita maha igapäevamaskid ja olla tõeliselt sina ise.
Palju aastaid tagasi ütles keegi mulle, et kui keegi teine sind ei kuula siis võib rääkida ka kapiga, sahtliga...
Olen püüdnud kõneleda tuule ja pilvedega, puude ja lilledega, aga sellest ei piisa. Tundub, et koos väljaütlemata mõtetega kaon ka mina ise aegamööda, kahvatun, kuni muutun lõpuks olematuks...
Ehk seepärast kirjutangi...
