Paradiis ja põrgu

Vaid mõned päevad tagasi sai läbi mu sellesuvine puhkus - 3 nädalat täis päikesepaistet ja õhtupuna, kasteseid hobusekopleid ja kolletuvaid viljapõlde, vaigust lõhnavaid männimetsi ja kuumusest kõrbevaid linnatänavaid, suplejaist pungil järvekesi ja laisalt voolavaid jõgesid...
Lisaks oli see aeg täis õnne ja lootust, naeru ja lähedust!
Kuid sama palju mahtus kolme nädalasse ka pisaraid ning masendust, lootusetust ja üksildust...
Vaid mõni nädal - ja nii palju erinevat!
Piisas vaid paarist asjast, et tõus vahelduks mõõnaga, unistused tühjusega, naer nutuga...

Nende puhkusenädalate lõppemise järel leidsin, et tegelikult ei ole olemas mingit imelist surmajärgset paradiisi, mis on täis kauneid lilli, kirevaid linde ja magusaid taevamannakuhjasid ning harfi mängivaid valgetiivulisi ingleid.
Samuti pole olemas katlatäie keeva tõrva ja tigedate kuradikestega põrgut, kuhu meid meie halbade tegude pärast peale surma saadetakse.
On ainult elu ja inimesed meie ümber!

Ja põrgu ning paradiis asuvad kõrvuti siinsamas, selles elus ... ning need loome me enda jaoks ise ... oma tegudega, oma oma mõtete ja eelkõige oma suhtumisega.
Ning selline enda poolt tekitatud põrgu on tuhat korda hullem, kui kuum tõrv ja kamp kuradikesi! Oleks ju kuradikesed mingi konkreetne vaenlane, kelle vastu saaks võidelda või kelle poolt end vähemalt kiusatuna tunda.
Palju raskem on aga võidelda omaenda mõtete ja kahtluste, emotsioonide ja hirmudega...

Meie endi ülesanne on iseennast võita ning luua põrgu asemel paradiis...

Kurbus

Naise kurbus...
See ei teki millestki konkreetsest, vaid tuleb su peale pikkamisi, nagu rõske ja hiiliv hall udu...
Selle põhjuseks pole mõni üksik ebameeldiv seik su elus, sest nendega tuled sa ju ikka toime. Pigem on tegemist mitmete ebameeldivate kildude kuhjumisega.
Ja kogunevad need just siis, kui oled kõige nõrgem, oled väsinud, üksildust tundev, eneses kahtlev...
Nad kogunevad sinusse aegamööda nagu üksikud veetilgad, mis kukuvad nõusse. Tilk ... tilk ... tilk...
Ja ühel hetkel on see nõu äkki täis ning voolab üle.
Selleks viimaseks tilgaks sinu kannatlikkuse karikas võib olla mistahes pisike asi või tühine lause, selleks võib olla su sõbra külm pilk, töökaaslase suust kõlanud kriitika või isegi põrandale kildudeks kukkunud taldrik.

Ootamatult löövad tunded nagu lained su ümber kokku.
Tunned äkki, et kõik su elus on valesti. Inimesed su ümber ei hooli sinust.
Sa ei saa mitte millegagi hakkama ja sa ise pole see, kes tahaksid olla... Sa pole piisavalt noor, piisavalt tark, piisavalt rikas, piisavalt ilus, piisavalt seksikas, piisavalt see ja piisavalt too...
Sa ise pole ... piisav!

Nõnda voolavadki ühel hetkel pisarad su silmist nagu veetilgad ootamatult täis saanud peekrist.
Ja seda voolamist ei saa vägisi, lihtsalt käsu peale lõpetada, nagu ei saa tühjaks sadamast keelata su pea kohal rippuvat vihmapilve.
Sadu lõpeb alles siis, kui pilv on tühjaks sadanud!
Ning siis saab vihmasaju järel päike taas paistma hakata … kuni uue pilve ja uue sajuni…

Uued kurbused ja pilved, uued pisarad ja sajud tulevad ja lähevad … alati!
Aga … ilma vihmadeta ei saaks puud ja lilled kastetud ning valitsema hakkaks põud.
Ilma vihmadeta ei suudaks me hinnata päikesepaistet, ilma kurbuseta rõõmu!