Täna hommikul hõljusid taevas tuhanded kohevad pilvetupsud. Need meenutasid veidi helesinisel karjamaal rohtu söövaid lambaid.
Pilvelammaste valged seljad helendasid päikesepaistes, kõhualused aga kumasid sinakashallilt. Küllap olid ettevaatamatud lambukesed oma kõhud hiljuti kogemata vastu mäetippe põrgates ära määrinud. Vaesekesed! Arvatavasti peavad nad nüüd puhtaks saamiseks kõhud mõne järve vette kastma ja lainetel end pisut loputada laskma..
Aeglaselt ja rahulikult kulgesid lambad mööda oma taevast karjamaad, üle all laiuvate metsade ja sinetavate järvede, üle juba kolletama löövate aasade ja tuules heljuvate viljapõldude. Ikka edasi ja edasi…
Huvitav, mida arvavad pilvelambad all askeldavate inimsipelgate pidevast sebimisest? On see nende meelest huvitav ja vaatamist väärt? Või tundub hoopis mõttetuna?
Oleksin tahtnud nende lammastega üle taeva kaasa minna, jätta selja taha oma töö ja igapäevased askeldused! Heljuda kaugele-kaugele, näha uusi maid, tunda tuult oma juustes puhumas… Võib-olla jõuda kunagi tagasi samasse kohta, kust reis algas…
Kuid mu olemus on taevasse tõusmiseks liiga raske… Nõnda saan vaid pilvedele järele vaadata… ja unistada…
