Tavaliselt kingivad mehed oma kaaslannadele lilli, raamatuid, šokolaadi ja kontsertide pääsmeid. Sina aga kinkisid mulle … terve linna!
Milline eriline kingitus – linn!
Imetlen ikka selle lillekaste väljakutel ning jõuluaegseid tulesid puudel, hilisõhtuti vaikseks jäävaid kõrvaltänavaid ja suviti linnulaulust rõkkavaid kalmistuid, pisut pehkinud kuid siiski õdusaid puumaju ja vanu väärikaid puid. Ma armastan parkides kuldseid lehti puistavaid pärnasid ning esimese lume sisse külmuvaid kastanimune.
Igatsen tänavapuhastusmasinate mürinat akna taga ja hommikul tööle ruttavate jalgratturite rattakummide sahinat, naabrite iseteadlike kasside haledat mäugumist ja katuste kohal vahti pidavate kajakate kriiskeid...
Ma armastan oma linna!
Ainult et … praegu ma lihtsalt ei suuda su kingitust kasutada… Liiga palju on siin igal sammul, igal tänavanurgal ühiseid mälestusi kummitamas.
Seda tänavat mööda kõndisime käsikäes poodi, siin räästa all seisime vihmavarjus, selles pargis sumpasime läbi paksu lume üht suurt puud imetlema, tolles kohvikus einestasime peale külma ilmaga tehtud pikka jalutuskäiku...
Siin rääkisime sellest ja tollest, seal naersime koos…
Jah, muidugi saan ma hakkama peatänaval kõndimise ja enamikus kauplustes käimisega. Ma küll kiirustan lahkumisega me lemmikpoest, kus tavaliselt kokku saime, sest pole enam kedagi, keda seal oodata…
Minu linn on praegu nii tühi, sest sina ei kõnni siin enam koos minuga!
Usun, et kunagi saabub aeg, kui ma saan oma kingitust jälle kasutada...
Seni aga … las mu linn ootab mind…
