Vanu inimesi, kelle mõistus on mingil põhjusel hämarusse mattunud, valdab sageli ainult üks mõte – nad tahavad minna koju… Ja kodu all mõtlevad nad alati oma sünnikohta.
Ka mu vanaema kaotas oma elupäevade lõpus mõistuse … ning ainus, millest ta seejärel veel unistada suutis, oli tema sünnikodu.
Noored elluastujad arvavad enamasti, et nende poolt rajatav uus kodu peab olema kas suur maja paljude efektselt sisustatud tubadega või vähemalt ruumikas korter täis viimase moe järgi loodud uhket mööblit ja huvitavaid detaile.
Mu silme ette tuleb kaks teine teises äärmuses olevat kodu.
Üks neist on mitmekorruseline maja, funktsionaalne, ilus, valge, soe, väga hubane… Aga … selle maja ehitaja põhiteemaks vestlustes sõpradega on pidev mure, kuidas teenida piisavalt, et maksta ehitamisega kogunenud võlgu ja samuti suurte ruumide kütmise eest. Kogu tema elu kulgeb selle maja orjamise nimel, ainult töö ja töö, ei mingit võimalust aega maha võtta ...
Teine kodu oli pisike tuba ja köök vanas linnamajas. Remont oli veel pooleli, paljad palkseinad ja vanadest laudadest lagi, elutoas ainult voodi ja arvutilaud, ei ühtegi tooli, kappi… Sellest hoolimata oli see väike tuba rohkem kodu kui paljud uhked lossid, mida elu jooksul näinud olen.
Kodu ei ole ainult suur ja kaunis ruum vaid ka selles ruumis elavad inimesed ja eelkõige nende inimeste vahel valitsev õhkkond ning koos loodud kodusoojus. Just need viimased on meie arenguks peamised, sest just nendest saame eluks kaasa käitumismustrid, maailmavaate, ellusuhtumise, uskumused, kodutunnetuse… Kodu on seal, kus on su süda…
Me kõik pärineme oma kodust…
