Sügis on kastanimunade valmimise aeg!
Peale kastani pole ühelgi teisel puul nii ümarat, läikivat ja täiuslikku vilja, mis lausa kutsub end üles tõstma.
Setõttu olen ikka sügiseti mõne kastanimuna maast korjanud ning hea õnne tarbeks taskusse pistnud. Nii mõnus on neid siis kõndides sõrmede vahel veeretada, kuni nad sooja käes ära kuivavad ja veidi krimpsu tõmbavad.
Mäletan, kuidas lapsena käisin ühel sügisel Tallinnas sugulastel külas.
Nende suure kortermaja akende all kasvasid kõrged kastanid. Minul kodu läheduses sel ajal kastanipuid polnud, seetõttu tundus kastanimunade korjamine nii ahvatlev. Läksingi järgmisel hommikul koos täditütrega tänavale, kaasas tädi käest laenatud kuldne traadist suveniirkorvike ja südames suur ootus…
Kuid mida öösel lõõtsunud suurest tuulest hoolimata polnud, need olid kastanimunad. Meie pettumuseks jõudis virk kojamees juba varahommikul kõik lehed ja munakesed kokku riisuda ning prügikasti pilduda.
Sel suvel pikale reisile minnes tahtsin kaasa võtta mõnd väikest ja armsat talismani, mis meenutaks mulle mööda saanud ilusaid aega. Otsisin tükk aega asjatult, kuni kaotasin lootuse ja loobusin.
Esimese vihmasaju ajal aga tundsin sügaval jope taskus olevat mingit kõva ja ümarat asja. Oma üllatuseks leidsin sealt kõvaks kuivanud kastanimuna. Olin selle värske ning läikivana mõnel eelmise sügise varasel hommikutunnil tööle rutates su õuel kasvava suure kastanipuu alt korjanud … ning hiljem taskusse unustanudki…
Nüüd pakkus selle taasleidmine mulle jälle killukese rõõmu!
Nädalapäevad tagasi su ukse taga käies ei saanud ma jälle kiusatusele vastu panna ning noppisin õuelt taskusse panemiseks uue tumepruuni munakese…
Armas on see kastanimunade aeg!-
