Vara üles, hilja voodi – nõnda rikkus tuppa toodi!
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus…
Me teame neid ütlemisi juba lapsest saati, teame ning peaaegu usume nendesse.
Ja nii tõusemegi päevast päeva igal hommikul maadligi suruvast väsimusest hoolimata ning sunnime end pidevalt rabama ning rassima. et tuua oma tubadesse rikkus ja õnn, oma südametesse armastus ja rahu…
Peab minema tööle, peab koristama tube, peab tegema süüa…
Peab olema korralik kodanik, tubli ning väsimatu töötaja, mõistev sõber. Kodus peab olema alati abivalmis perekonnaliige ning usin perenaine, kes kogu oma tööst vaba aja keedab, koob ja koristab…
Ja nii päevast päeva, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni…
Aina peab, peab, peab…
Aga rikkust ei tule ega tule ... ning südames valitseb tühjus…
Kui saaks kasvõi üheks päevaks aja maha võtta ja veeta see päev nii, nagu oled juba tükk aega unistanud!
Sellisel puhkepäeval ei nõuaks miski ega keegi sinult millegi tegemist.
Jooksid hilist hommikukohvi soojas voodis, vaadates aknast neid inimesi, kes aina kuhugi kiirustavad! Magaksid seejärel süümepiinu tundmata veel nii kaua, kuni enam rohkem ei suuda! Laiskleksid siis veel tükk aega linade vahel, lihtsalt kuulaksid suvalist muusikat ja ehk isegi loeks midagi kerget ning kindlasti mitte õpetlikku…
Õhtupoolikul teeksid ehk mõnusa jalutuskäigu, millel pole vähematki kindlat sihti ega kohustust. Õhtu mööduks paari huvitavat filmi vaadates ja nende vahele jäätist süües.
Ning magama võiksid minna hilisel öötunnil, sest järgmine päev oleks kindlasti puhkepäev ning seetõttu poleks jälle tarvis vara ärgata…
Sa ei peaks sellel päeval ka kohustuslikus korras kellegagi suhtlema ega isegi oma neljajalgsetele sõpradele inimlikku armastust avaldama…
Sel päeval … sa lihtsalt oleks…
