Öeldakse, et pole olemas inetuid inimesi, et iga inimene on omamoodi kaunis! Tuleb ainult osata seda ilu märgata.
Samamoodi polevat ükski meist läbinisti hea või täiesti halb inimene!
Me oleme segud nii heast kui halvast, nii tarkusest kui rumalusest, nii ilusast kui inetust…
Kõik see kokku teebki meist igaühest just selle, kes me oleme - mitmekülgsed ja erilised olendid, kelle sarnast teist maailmas rohkem ei pidavat eksisteerima.
Miks aga on nii, et me märkame teise inimese juures esimese asjana just halba ning inetut, aga mitte head ja ilusat?
Miks suundub meie pilk kedagi kohates tema säravate silmade asemel hoopis pisikesele vistrikule ta põsel? Mispärast mäletame kauem just halbu sõnu, mida keegi meile ammu lausunud on ja peame aastaid meeles tegusid, mis polnud meie jaoks soodsad?
Miks küll valitseb negatiivne enamasti positiivse üle?
Nii võin ka mina olla normaalne ja suhteliselt arukas ja arenemisvõimeline inimene, kuid see kõik ei loe midagi!
Kõigest heast hoolimata jääb minust peamiseks ikka see, et olen vana … ja kulunud …
