Sõidan jälle bussiga…
Akna taha jäävad linna suured uhked hooned ning üleskaevatud tänavad, sügisvärvides metsad ja murdunud puutüükaid täis raiesmikud, suured asulad ja üksikud talumajad, rohtu mugivate hobuste karjad ning maja taga jahti pidavad kõutsid, õunu täis aiad ja ammu küntud põllud täis valgeid ning kollaseid õiekesi, värskelt küntud põldudel ussikesi otsivad hõbedased kajakad ja lõuna poole kiirustavad kuldnokaparved…
Kõik asjad ning vaated tulevad, on hetkeks mu kõrval ja kaovad siis jälle akna tagant, et anda teed millelegi uuele...
Inimesed ja loomad askeldavad oma igapäevaste toimetuste kallal, puhub tasane tuul ning liigutab puuoksi, lehed pudenevad puudelt ning lendlevad nagu kuldsed liblikad aknast mööda, päike vaheldub pilvedega, pilved jälle päikesega...
Maailm elab ja liigub ja muutub…
Mina aga ainult istun liikumatult ja vaatan seda kõike aknast, ilma et saaksin millessegi sekkuda, kätt välja sirutada ning midagi muuta või enda juurde tagasi tuua.
Hetkeks näib, nagu ma ei kuulukski sellesse kaunisse, elavasse maailma, nagu poleks ma kõigest toimuvast üks oluline osa, vaid ainult kõrvaline vaatleja, kellest ei sõltu mitte miski…
Vaatleja nii bussis ... kui elus...
Viimaks saabub õige peatus.
Ma astun bussiuksest välja ning ühinen taas maailma ja eluga…
