On imeline, kuidas vahel suudab mõni laul suvalisel hetkel peatada aja ning viia sind endaga kaasa…
Käisin kontserdil. Õigemini aktusel …
Saal oli täis pidulikult meelestatud inimesi. Peeti asjalikke ning päevakohaseid tervituskõnesid, millele järgnes kontsert. Esitati laule, mis olid kenad kuid see oli ka kõik.
Kuulasin neid, mõeldes samal ajal omi mõtteid…
Algas laul “Kus kulgeb kuu”…
Ja äkki tõusin ma ma toolilt, võtsin mantli ja väljusin.
Kõndisin mööda jõulutuledes linna, pööramata tähelepanu teistele inimestele, autodele, mind ümbritsevatele helidele. Puhus kerge tuuleke, lükates kuldset kuud katvaid tumedaid pilveviirge üle taeva. Üksikuid helbeid langes aeglaselt, kattes tänavad õhukese valge lumekihiga.
Tänav tänava järel möödusid minust, kuni viimaks seisin su akna taga. Ruloo tagant paistis valgust, sa olid kodus!
Panin käe vastu su akent, kuid külma klaasi asemel … tundsin peo all su habetunud põske … just nõnda, nagu olin tundnud samal öösel … unenäos.
Lihtsalt seisin seal lumes, mõneks hetkeks peatunud ajas ning tundsin sind endale nii lähedal olevana!
Sina ja mina...
Laul lõppes … ja ma olin tagasi oma kohal saalis … üksi…
