Jagamine

Käisin Jõe ääres…

Üle mu pea lendasid kaks ronka.
Emaronk hõikas oma kaasale: “Puud hakkavad jõe ääres juba kollaseks minema. Varsti tulevad kehvad ilmad ja meil kehvad lõunaeined.”
“Mmh,” pomises vastuseks isaronk ja lendas koos kaasaga põllule.

Lehtpuud jõe kaldal olidki juba helerohelised ning päike käis madalalt ning ei jõudnud enam jõekaldaid soojendada. Jõgi laulis oma rahulikku laulu, kuuskede otsast säutsusid talle taustaks tihased, eemal kontrollis üksik rähn kuivanud männitüve.
Väikese saarkese tipus olid kivid suure kuiva tõttu üsna kuivale jäänud. Nende vahel kasvavate maavitsade erkpunastel marjadel sädelesid üksikud kastetilgad päikese käes.
Eemal silla juures säras kivide vahel midagi kollast. Uudishimulikult üle libedate kivide lähemale turnides avastasin õitseva varsakabja. See vaeseke oli vist soojade ilmade tõttu kevade ja sügise segamini ajanud ning rõõmustas nüüd möödujaid oma kuldkollaste õiekestega! Need naeratasid rõõmsalt üles päikese poole ega mõelnud veel talvest ega külmast…

Tagasi kõndides jäin kahe ronga ning nende jutuajamise peale mõtlema.
Jah, mu ümber oli laulev jõgi ja jutukad rongad, värvilised haavapuud ja kõrged männid, säravad kastetilgad ja viimased lilled…
Kõik oli kaunis, aga …

Minuga koos polnud kedagi, kellele öelda: “Vaata, varsakabi õitseb!”
Mul polnud võimalik ei nähtut, ei oma tundeid ega mõtteid kellegagi jagada. Asjata ei ütle vanarahvas, et jagatud mure on poole väiksem ning jagatud rõõm poole suurem.
Meenus lause mingist raamatust: “Vaid jagatud õnn on tõeline!”

Mälestused

Ühel klassi kokkutulekul kuulasin imestusega oma klassiõdede ja –vendade põnevaid mälestusi kooliajast. Kõik need lood olid mulle absoluutselt võõrad, tekkis isegi küsimus, kus mina nonde sündmuste toimumise ajal olin. Vahepeal näis, nagu poleks ma üldse selles klassis õppinudki.
Mulle meenusid hoopis teised hetked, teised pildid kooliajast, millel polnud kuuldud lugudega vähematki seost.

Sama lugu on mälestustega lapsepõlvest, ülikooliajast, reisidest lähedale ja kaugele, aastate jooksul koos sõpradega veedetud ettevõtmistest, kokkusaamistest sugulastega…
Meil kõigil on möödunud aegadest ja sündmustest mällu talletunud erilised mälestused, pildid, kõneldud laused, lõhnad ja värvid, …
Need pildid ja hetked erinevad aga väga sageli teiste omadest.

Tihti pole mõnedel mälestustel esmapilgul mingit erilist tähtsust. Need on vaid lihtsad hetked, mille tõelevastavust pole võimalik kontrollida.
Kõrge rohi kasvamas koduõuel, kui olin paariaastane, lehm seismas suure tamme juures, vanatädi kepile toetudes istumas eestoas, õunu täis puud enne peagi algavat suurt kaklust hilisema sõbraga, sügisene metsatee, kommipaberite peitmine sõbrannaga, lapsepõlve mänguasjadega mängimine, kõndimine peale loenguid mööda Tallinna vanalinna, mõtted varahommikul Gibraltari kalju kõrval meres põlvini meres seistes...
Need pole mitte niivõrd terviklikud sündmused vaid üksikud eredad pildid, lühikesed hetked, kuuldud helid, lõhnad…

Mis paneb meid elu lõpuni mäletama ühtesid ja kohe unustama teisi seiku?
Mis on mõnedes hetkedes olulisemat, meeldejäävamat, väärtuslikumat?

Aga võib-olla ongi just mällu sööbinud hetkede lihtsus nende ja kogu elu suurim väärtus…

Sügismasendus

Sügis saabus ootamatult...
Veel eile paitas keskpäevane päike soojalt ja leebelt meie põski, täna aga püüab kõle tuul jopesid seljast rebida. Tumedad vihmapilved kihutavad üle taevalaotuse, ajades taga lõuna poole kiirustavaid haneparvesid. Perenaised kiirustavad kõrvitsaid esimeste öökülmade eest varjule tassima, peremehed aga panevad ahjudesse rohkem puid...

Veel on puulehed ja lillevarred värvilised, viljapuud õuntest kirevad ning heinamaad rohelised.
Peagi aga saab meie sügise kauneim osa mööda ning algab pikk, pime ja kõle aeg.
Koos sellega saabub meie hinge ka sügismasendus.

Väga vähe on neid inimesi, kellele meeldib just raagus, porine ja vihmane sügis.
Enamik meist kiidab küll siinse põhjamaise kliima võrratut mitmekesisust ja aastaaegade vaheldumist, kuid igatseb salamisi sügiseti koos hanedega lõunamaale sooja päikese alla talvituma rännata.

Pikka aega kestev külm ja pimedus suruvad maad ligi, võtavad jõu ning lootuse.
Võib-olla on üheks meie sügisese masenduse põhjuseks ka see, et nii raske on uskuda, et külmale ja pimedusele võib järgneda päike, soojus ja ärkamine ... et talvele järgneb kevad, lumesajule lillede aeg…
Pealegi on inimese elu nii habras ja üürike, seetõttu ei tea me kunagi ette, kas meie silmad järgmist kevadet veel näevadki.

Kuid täna õitsevad aedades ikka veel viimased sügislilled, linavästrik keksib õuemurul ning hommikuti ei kata lompe jääkirme.
Veel pole väga külm...
Veel on aega...

Teekond

Üks tuntud mõttetark on öelnud: “Tähtis pole mitte kohalejõudmine, vaid teekond!”

Et need sõnad ka paika peavad seda teadvustasin endale üsna varsti. Nimelt käisin hiljuti sõprade ja sugulastega mööda Eestimaad ringi sõitmas ning sügisvärve nautimas. Kaks sõitu aga erinesid teineteisest nagu öö ja päev.

Esimesel sõidul oli kindel eesmärk.
Pidime nimelt külastama üht lossi ning peale selle ehk tutvuma ka ümbruskonnaga.
Sõitsime lossi juurde ringiga, et teel sinna ehk üht-teist huvitavat näha. Aga sõidu ajal me aina vaidlesime, millises kohas tasub peatust teha ja miks üleüldse peaks mõnd kirikut või surnuaeda vaatama. Olin pidevalt tüütu hilineja, kes alles tükk aega peale teisi autosse istus, sest tahtsin veel vaadata mõnd puud, kivi, hauda, lille, maja…
Meil oli kohale jõudmisega nii kiire! Autoaknast paistsid ainult vilksamisi uhked vanad puud, pisikesed poekesed, omapärased kirikud, värvilised majad, kirevad müügiletid… Kihutasime peatumata mööda nii sellest, teisest kui kolmandast huvitavast kohast … sest meie sihtmärgiks oli ju loss, aga mitte tee peale jäänud toredad külad.
Loss ise oli muidugi kena ja külastamist väärt, aga kui olime selle üle vaadanud, hakkas meil uuesti kiire - nüüd juba koju jõudmisega…

Teine käik viis mind kaunile ja pikale matkarajale, millest paari tunniga sai läbi käidud … umbes 1 kilomeeter. Üks peatus oli kollaste lehtedega puu, teine punaseid marju täis lillevarre, kolmas kireva sõnajalapuhma, neljas hallituskirmega kaetud seenekobara juures…
Meil polnud kuhugi kiire. Ei olnud ka kindlat suunda ega sihti, kuhu minna… Oli vaid tee ja kõik ilus sellel teel…

Ka igapäevases elus on enamikul inimestest aina kiire ja kiire … aga kuhu ometi?
Meil kõigil on ju üks ja ainus kindel sihtpunkt, kuhu jõuame nagunii, seda nii kiirustades, kui aeglaselt kulgedes. Meid kõiki ootab lõpuks surm, aga selleni jõudmiseks pole ju tarvis rutata! Nautigem oma teekonda igal selle hetkel!
Elus on tähtis teekond, mitte kohalejõudmine!

Kallistus

Olen sellest unistanud nädalaid…

See pole midagi suurt või erilist, lihtsalt üksainus kallistus…
Ma ei igatse isegi pikka ning kirglikku embust, mis väljendaks armastust. Minu jaoks tähendab see kallistus lihtsalt kinnitust, et oleme sinuga hoolinud teineteisest kui meeldivast inimesest meie hullumeelsevõitu maailmas ja et jääme ka edaspidi inimestena hoolima, ükskõik, millistele radadele elu meid viib. See ei eelda millegi jätkumist, ei viita millelegi rohkemale, väljendades ainult meie suhtumist teineteisesse…
Kujutluspilt kallistusest on olnud nii tugev, et tunnen seda lausa füüsiliselt. Tunnen, kuidas panen käed ümber su kaela ning üheks hetkeks pole meid kaks vaid ainult üks...

Aiman ette, et tuled.
Sellest hoolimata hakkavad mu põlved värisema, kui kuulen telefonis su häält. Me pole teineteist ju nii ammu näinud! Seisan veidi aega köögis ja püüan rahulikku nägu ette manada.

Oled peaaegu endine ja ikka veel nii omane, et suudan end vaevu tagasi hoida sind puudutamast. Sul pole kahjuks palju aega, me jalutame aias, räägime pisut sellest ja teisest, peagi aga hakkad sa lahkuma. Saadan sind õue ning me vahetame veel mõned laused.
Ma ootan... Ootasin juba meie eelmisel kohtumisel! Siis küsisid sa, kas pead mind kallistama. Kas tõesti sa ei tea, et sellist asja ei küsita! Ei, sa ei pea midagi tegema! Sa kas tahad kallistada või mitte…
Aga täna… Kas mu unistus täitub viimaks?!

Ma tahan liiga palju! On hilja... Sa jätad paari sõnaga nägemiseni ja lähed…
Laman tükk aega nuttes samas kohas maapinnal, kus sinuga mõni hetk tagasi seisime … kerratõmbunult nagu üsas…
Puuoksad kohisevad tasa mu kohal. Kõrgel elupuu otsas mu kõrval laulab ritsikas viimaseid suvelaule...

Viimaks tõusen ja lähen tuppa – nõud tahavad pesemist.
Ritsikas jääb õues edasi laulma...

Unemaailmad

Oli jahe päikeseline hilissügis. Olin oma sugulastel (arvatavasti Prantsusmaal) külas. Võõrustajad tutvustasid mulle lähemalt tipidest ja hüttidest koosnevat indiaanlaste küla, kus nad ka ise elasid. Mitmed külaelanikud tegelesid rahvuslike rõivaste õmblemisega. Nägin kellegi seljas indiaanistiilis jakki, mis mulle nii väga meeldima hakkas, et tahtsin ka endale sellist. Seepeale lubas sugulane otsida mõne käsitöömeistri, kes mulle ka tikandite ja narmastega jaki õmbleks.
Sõitsime ka lähikonnas ringi ning külastasime üht väga ammu maha jäetud indiaanlaste linna. Linn oli ümbritsetud madala kivimüüridga ja veidi võssa kasvanud. Kaljuseina ääres asuvad majad olid ehitatud punastest telliskividest, üks korter teise korteri kõrval, uste- ja akende asemel ainult lahtised avad.
Tahtsin seda linna pildistada … kuid ärkasin…

Vahel on üsna raske mõista, miks me just seda või teist pöörasevõitu sisuga und näeme.
Enamus nähtud unesid ununevad juba samal päeval, mõned üksikud aga jäävad aastateks meelde:
- Olin maffiapealiku pruut, mu kallima alluvad lasid kellegi käsikuulipildujaga maha, punast verd pritsis meie uhke villa seintele ja põrandale...
- Nägin televisiooni saatekava, kus igast saatest ja filmist näidati väikest tutvustavat lõigukest…
- Avastasin hommikul, et mu isa oli öösel surnud ja lebas külmana voodis. Arutlesin, milliseid samme peaksin kiiresti astuma, et kõik matuseasjad korda ajada…
- Põgenesin kellegi eest joostes, siis aga meenus mulle, et ma oskan ju lennata … ja ma tõusin õhku…

Sellised uned on tavaliselt erksate värvidega ning nii ehedad, et ärgates on raske uskuda, et tegemist polnud tõelise sündmusega.
Sa mäletad ka paljude aastate pärast nendes unedes valitsenud valgust, mõningaid üksikuid detaile, sõnu, mida lausuti, mõtteid, mida parajasti mõtlesid ja tundeid, mida tundsid…

Ainult et … miks ei näe me unes kunagi probleemideta suhteid, täiuslikke hetki, tagamõteteta õrnust, kahtlustest vaba armastust?
Miks?

Noorus ja ilu

Looduses on armuasjad seatud nii, et isased peavad emaste tähelepanu haaramiseks omavahel võitlema või vähemalt võistlema. Loomariigis võidavad õrnema soo esindaja südame tavaliselt ikka pikemad sarved, jõulisem esinemine, kõrgemad hüpped, ruumikam pesa, ilusamad laulud või kirevam sulestik …
Emased ise on aga tagasihoidlikuma välimuse ning väga valiva meelega.

Inimühiskonnas on lood keerulisemad ja täiuslikku kaasat pole sugugi lihtne leida.
Ka meie liigi puhul on kaunimad suled ja uhkem karvakate üpriski olulised, kuid seda rohkem siiski naissoo juures. Meessoo puhul loevad luksuslik koobas ja piisavad talvevarud enam.

Öeldakse, et ilu ei sünni patta panna ja noorus on kiiresti mööduv.
Nii targad raamatud kui kuulsad inimesed kinnitavad samuti nagu ühest suust, et terav mõistus ning meeldiv iseloom on noorusest ja kaunist välimusest tunduvalt tähtsamad … kui just ühe paketi raames pole võimalik mõlemaid valida.
Paraku ei saa kõike head enamasti korraga ja sel juhul on valiku tegemine paratamatu…

Ilusatest sõnadest hoolimata kipub valik enamasti siiski nooruse ja ilu kasuks otsustama.
Ka meie massikultuur ülistab ainult noorust ja ilu. Eks ole nii armastusest kõnelevate romaanide kui filmide peategelasteks ikka noor ja imekaunis Temake ning pikka kasvu ja muskliline Tema. Vaid väga harva saavad neis teostes kokku kaks särava mõistuse kuid kehva väljanägemisega eakat inimest.

Reaalses elus vahetavad mehed oma auto ning abikaasa ikka noorema ja moodsama mudeli vastu välja ning eks meie, naised eelista ka noort ja kena meest vanale suure õllekõhuga ätile.
Nii lihtsalt on… ja arvatavasti jääb veel väga pikaks ajaks…

Seega jääb meil, tavalistel keskealistel eevatütardel üle vaid üksildastel öödel kuu poole õhata: “Oh, võta minult kasvõi natukeseks ajaks mu mõistus ja anna mulle asemele noorus ja ilu!”
Vastust aga ei tule…

Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin tühjaksjäänd majasid,
söötis umbrohuväljasid,
maharaiutud metsasid,
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Võimsaid vallamajasid!
priskeid lehmakarjasid,
suuri küntud põldusid!
Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Sadu mobiilimastisid,
ridades elektripostisid,
moodsaid tuuleparkisid,
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
hõljuvaid hommikuudusid,
sügiskullaseid salusid,
lainevahuseid randasid!
eile nägin ma Eestimaad!

Septembrihommiku helid

Hilisel laupäevahommikul õue astudes võtab mind vastu mahe sügismuusika, mis koosneb paljudest erinevatest helidest.

Mahe tuul kohiseb tasa puulatvades, rääkides kolletuvatele lehtedele peagi saabuvatest sügisvihmadest. Kõikjalt mu ümber kostub tasaseid krõpsatusi, kui järjekordne punaseks värvunud vahtraleht maapinnal kirju vaibana lebavate kaaslaste hulka maandub.

Maja taga kasvavatelt pihlapuudelt kostab energilist sädinat. Seal valmistab rästaparv punaseid pihlamarju ette pikaks reisiks lõunamaale. Tammede otsast on kuulda pasknääride lärmakat kätsatamist. Need pisut riiakad linnud tegelevad parajasti tänavuste üksikute tõrude põske pistmisega.
Kusagil pahandab rasvatihane putukate vähesuse üle ja kõrgel taevas arutab möödalendav rongapaar oma pereprobleeme.

Puude otsas siristavad viimased ritsikad jahedate ööde tõttu aina kurvemaks muutuvaid lauluviise.
Väikeste vaheaegadega on aiast kosta tumedaid mütsatusi, kui mõni küps õun puu otsast murule potsatab. Õues saadab neid mütsatusi mahlaks aurutamist ootavate, juba pisut käärinud pirnide kohal lendlevate äädikakärbeste tasane sumin.

Need helid kõlavad nii koduselt ja rahustavalt. Tahaks õue maha istuda, juua tassike kohvi, kuulata ning lihtsalt veidi mõnuleda…

Äkki hakkab maja kõrval põllul kündma traktor. Selle mootori kõrvulukustav mürin summutab kõik teised hääled. On ainult vali, pahuraks tegev müra…
Lähen tuppa tagasi…

Kodu

Vanu inimesi, kelle mõistus on mingil põhjusel hämarusse mattunud, valdab sageli ainult üks mõte – nad tahavad minna koju… Ja kodu all mõtlevad nad alati oma sünnikohta.
Ka mu vanaema kaotas oma elupäevade lõpus mõistuse … ning ainus, millest ta seejärel veel unistada suutis, oli tema sünnikodu.

Noored elluastujad arvavad enamasti, et nende poolt rajatav uus kodu peab olema kas suur maja paljude efektselt sisustatud tubadega või vähemalt ruumikas korter täis viimase moe järgi loodud uhket mööblit ja huvitavaid detaile.

Mu silme ette tuleb kaks teine teises äärmuses olevat kodu.
Üks neist on mitmekorruseline maja, funktsionaalne, ilus, valge, soe, väga hubane… Aga … selle maja ehitaja põhiteemaks vestlustes sõpradega on pidev mure, kuidas teenida piisavalt, et maksta ehitamisega kogunenud võlgu ja samuti suurte ruumide kütmise eest. Kogu tema elu kulgeb selle maja orjamise nimel, ainult töö ja töö, ei mingit võimalust aega maha võtta ...
Teine kodu oli pisike tuba ja köök vanas linnamajas. Remont oli veel pooleli, paljad palkseinad ja vanadest laudadest lagi, elutoas ainult voodi ja arvutilaud, ei ühtegi tooli, kappi… Sellest hoolimata oli see väike tuba rohkem kodu kui paljud uhked lossid, mida elu jooksul näinud olen.

Kodu ei ole ainult suur ja kaunis ruum vaid ka selles ruumis elavad inimesed ja eelkõige nende inimeste vahel valitsev õhkkond ning koos loodud kodusoojus. Just need viimased on meie arenguks peamised, sest just nendest saame eluks kaasa käitumismustrid, maailmavaate, ellusuhtumise, uskumused, kodutunnetuse… Kodu on seal, kus on su süda…
Me kõik pärineme oma kodust…

Elutahe

Hommikuse lillekastmise ajal pudenes kalanhoe küljest aknalauale kümneid ja kümneid pisikesi taimepojakesi. Kahjuks olin sunnitud nad prügikasti poetama. Seejuures ei saanud ma jätta imetlemast seda meeletut elujõudu! Mu vee sees kasvatatav taim kiratses ise täiesti kuivas nõus, kuid püüdis ikka uut elu luua!
Taolist soovi elada olin taimeriigis kohanud varemgi. Palju aastaid tagasi üht vana aias vedelevat tõrvapapirulli teise kohta tõstes avastasime, et orashein oli päikesele lähemale pääsemiseks kasvanud läbi kaheteistkümne kihi paksuse papi!
Kõik taimed pingutavad viimse võimaluseni oma ellujäämise heaks!

Ka loomad võitlevad enda elu eest kogu jõuga, end oma järglaste ellujäämise nimel isegi ohverdades. Kuid lõpuks võib neil saabuda punkt, kui nad enam ei suuda, alistunult maha heidavad ning on valmis oma elul minna laskma…

Ja meie, inimesed…
Meiegi tegutseme ja püüame ja võitleme pidevalt iseenda ja oma laste eest ning tuleviku nimel.
Aga sageli oleme me nõrgad. Me ei suuda endas leida nii palju energiat, et pidevalt võidelda ja pingutada.
Me väsime ning ühel hetkel tunneme, et enam ei suuda ega tahagi, et kõik on ükskõik …
On täiesti ükskõik isegi see, kas sa elad veel kaua-kaua või sured juba järgmisel hetkel … neist kahest surm tundub olevat isegi parem valik…

Ja kui me sellisel hetkel ei suuda leida mingit uut jõudu lisavat päästerõngast, siis annamegi alla ... ja laseme oma elul minna…

Me oleme nõrgemad kui taimed…

Kassid

Koeri on aastatuhandete jooksul aretatud nii ja naasugusteks, nii hiigelsuurteks kui taskusse mahtuvateks, nii pika koonuga kui lössis näoga, nii iga vastutulijaga sõbrustada armastavateks kui hunte murdvateks koeralaadseteks olenditeks. Kass aga on jäänud peaaegu muutumatuks.
Kass on täiuslik!
Seepärast polegi ime, et nii raamatutes kui kinolinal kujutatakse vanatüdrukuid sageli elamas koos just kassist lemmikloomaga.

Tänapäevase toidukülluse juures tuleb peremehel küll enamasti hiired endal kinni püüda ja sageli ise ka ära süüa, sest tema kass vaatab enda ette pandud elus hiirt vaid leige uudishimuga.
Kuid peaaegu igast hellitatud kiisukesest võib ainsa hetkega saada kohutav kiskja, kui tegemist on õues lindude küttimisega. Sageli toob ta püütud saagi sulle, et sa rõõmustaksid ja võtaksid ehk ka mõne suutäie (näiteks leidsin kord oma toolilt mõttelise osa vihmaussi, mille mu lemmik mulle kingiks toonud oli).

Kassid kõnnivad tõepoolest alati omapead ega lasku kunagi oma peremehe ees lömitamiseni. Samas armastab mõni kiisu väga just koos endale kuuluva inimesega jalutada.

Sageli on inimesega pidevalt suhelnud kass suurem isiksus kui mõni inimene.
Ta õpib ülikiiresti ära kõik tarkused, mida arvab endale kasulik olevat, kuid ei tee väljagi nendest käskudest-keeldudest, mis ei sobi tema ettekujutusega oma õigustest.
Kuid kui sa oled kurb või haige, siis valvab su kõuts sind päevade kaupa ustavalt.
Lõppude lõpuks … sa ju meeldid talle … pisut!

Imed

Sõnaraamatud selgitavad, et ime on üleloomulik ja ebaharilik sündmus.
Kahtlematult on taolisteks imepärasteks sündmusteks vee peal kõndimine ning vee muutmine veiniks, jalutute kõndima hakkamine ja pimedate nägijaks saamine, surnute ülesärkamine, Neitsi Maarja ilmumine mõne koopa juurde või samba otsa, pisaraid poetavad kivikujud jne jne.
Isegi loteriivõitu peame me imeks … sest … võimalus seda saada on ju imeväike!

Üks on kindel – kahjuks juhtub meie elus imesid äärmiselt harva!

Seepärast võib tõeliseks imeks pidada ka seda, kui kohtad oma maisel teekonnal inimest, kelle suudad täiesti omaks võtta, kellest tahad hoolida ja keda armastada.
Paraku on siin maailmas nii vähe inimesi, kellele annaksime hetkegi mõtlemata kõik, mis meil on, kaasa arvatud oma südame ja isegi hinge.

Mu elus on juhtunud isegi mitu imet!
Kolm korda olen leidnud inimese, kellele andsin oma südame. Kaks korda oleksin andnud ka oma hinge … aga seda oli saaja jaoks … liiga palju...

Ma ei tea, kas kunagi juhtub minu jaoks veel neljaski ime.
Kui jah, siis on see eriti imeline sündmus!
Kui ei, siis … võin vähemalt õnnelik olla selle üle, et olen üldse … armastanud…

Soovid

Meil kõigil on lugematul hulgal suuri ja väikeseid soove.
Vastavalt vanusele soovime endale enamasti häid hindeid koolis, head tööd ja kõrget palka, ilusat ja suurt kodu, uut kleiti või autot, toredaid reise ja pikka puhkust, rohkem vaba aega, head tervist, olemasolevast paremat ilma, õnne ja armastust, rahu maailmas, kiiret ja valutut surma jne jne.
Need on nii harilikud ja väga levinud soovid.
Mitmed neist ainult soovideks jäävadki, põhjuseks enamasti meie enda tegematajätmised või liiga vähene tegutsemine.

Aga enamasti on igal inimesel ka mõned erilised, võib-olla isegi veidi ebareaalsed soovid ehk nn viimaste soovide nimekiri asjadest, mida me enne antud elu lõppu veel teha või kogeda ihkaksime, aga mille jaoks meil pole olnud aega või võimalust.
Kes tahaks kosmoses käia, langevarjuga hüpata, õppida malet mängima, ronida Mount Everesti tippu või jalutada suveõhtuses Pariisis, kelle sooviks on koos haidega meres ujuda, kohata oma lemmiklauljat…

Mina ise … mingil põhjusel pole mul peaaegu üldse erilisi soove…
Jah, tahaksin tõepoolest kord elus külastada Austraaliat. Aga see on ka kõik.
Ülejäänud soovid on nii tavalised … tervist, armastust, natuke õnne…

Ja ma ei tea, kumb on halvem variant, kas see, et need meie elu kõige erilisemad soovid jäävadki enamasti täitumata või see, et taolisi erilisi soove … lihtsalt ei olegi...

Tühjus

On päevi, kus kirjutamine ei edene.

Hommikul pole sul pole isegi nii palju energiat ega tahtmist, et võileiba närida, jood vaid tuimalt oma hommikukohvi. Mingid ebamäärased mõtted liiguvad uimaselt läbi su pea ja kaovad kuhugi enne, kui sa nende mõistmiseni jõuaksid. Räägid midagi, mida, seda sa täpselt ei tea. Liigud aegluubis ja paned selga esimese riidehilbu, mis sulle kapiuksel vastu vaatab...
Neil päevil on juba hommikul selge, et oled … tühi.

Sa istud tööl arvuti ees ja püüad midagi kirjutada, aga sinus ei ole mingeid mõtteid. Sa pingutad ja pingutad, sest arvad, et kirjutada on vaja... Kuid kõik sinu püüded on asjatud.
Sinus pole ei tahtmisi ega igatsusi, pole ainsatki ootust ega lootust, pole mingeid emotsioone ega tundeid.
Sa oled täiesti tühi...
Oled nii tühi, et sinus pole isegi ainsatki sõna, mida paberile panna …

Pole peaaegu sind ennastki, on ainult ... sinu kest...

Väikesed printsid ja taltsutatud roosid

“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ainult südamega näed hästi. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest…” rääkis rebane väikesele printsile (Antoine de Saint-Exupery, “Väike Prints”).

Me taltsutame pidevalt rebaseid ja roose …ning koeri, kasse ja muid loomi. Me kulutame nende peale oma aega ja viimaks ongi nad meie poolt taltsutatud. Nüüdsest on nad meiega nähtamatute sidemetega seotud. Ning just rooside ja rebaste peale kulutatud aeg teeb nad meie jaoks teiste omataoliste seas erilisteks.

Aga me kipume sageli unustama, et koos taltsutamisega võtame endale ka vastutuse.
Me vastutame oma rooside ja rebaste eest, oma koju muretsetud koerte ja kassipoegade eest…
Kui oleme endale võtnud armsa kassipoja või kutsika ning temaga tükk aega mänginud, siis oleme ta taltsutanud. Ja ühtlasi me oleme võtnud vastutuse ta elu eest! Meil pole õigust seda vastutust endalt kõrvale lükata ja kassipoega tänavale visata, kui meil pole enam tahtmist temaga oma aega veeta!
Kui väike prints taltsutab mitu roosi või rebast, siis vastutatab ta järelikult nende kõikide eest.

Aga … kuidas on lood inimestega?
Inimesed on ju roosidest ja rebastest suuremad ja tugevamad ja targemad ning vastutavad ise oma elu eest.
Ja ikkagi ... kui oled ühe inimesega pikemat aega koos olnud ja ta endaga lähedaseks muutnud, kas sa vastutad siis ka tema eest? Kui suurel määral ja kui kaua kestab üldse selline vastutus? Ja kas see vastutus kaob, kui te enam koos ole?
Kui mõni väike prints taltsutab koguni mitu inimest, siis … Mis juhtub siis?

On ainult küsimused, vastust neile … ei ole…

Elu ebemed

Enamasti kipume mõtlema, et meie elus on peamised just suured asjad ja tähtsad sündmused. Esimene koolipäev, koolide lõpetamine, uuele tööle asumine, abiellumine, juubelid, lapse sünd, oma kodu soetamine, uue auto ostmine jne jne.
Jah, need on tõepoolest suured ja olulised ja alatiseks meeldejäävad, kuid need juhtuvad harva ja on vaid tühine osa elust.
Tegelikult muudavad meie elu elamisväärseks hoopis paljud väikesed ja esmapilgul tähtsusetud asjad ning hetked.

Sõbra telefonikõne hetkel, kui sa end kõige üksildasemana tunned, armsama poolt hommikul voodisse toodud võileivad, esimene sõõm kuuma kohvi peale rasket tööd, hästi välja kukkunud õhtusöök, õhtused jalutuskäigud lumises pargis, kevade esimene sinilill ja esimene liblikas, toomingate ja sireliõite joovastav lõhn soojadel õhtutel, esimene suveöine ööbikulaul, lumivalged hõbehaigrud jalgupidi järvevees jahti pidamas, su käele puhkama istunud kuldselt sädelevate tiibadega kiil, õhtupäikese helk küpsetel ploomidel, taevasse kerkinud vikerkaar pärast pikka vihma, puuvõrade kordumatu muster hommikusel maanteel…

Taolisi hetki võib leida igas meie päevas, nad tulevad, mööduvad linnutiivul ning ununevad peagi.
Kuid just sellised killud muudavad päeva helgemaks, hoiavad meid kõigest halvast hoolimata terve mõistuse juures ning annavad jõudu edasi elada.

Neid tillukesi elu ebemeid tuleb vaid osata märgata … ja nautida…

Taassünnid

Tundub lohutav mõelda, et surma pole vaja karta, sest surm ei olegi lõplik ning ees ootab veel mitmeid uusi elusid täis uusi elamusi ja emotsioone, uusi lootusi ja armastust…

Aga kas ikka kõigile meist saab osaks võimalus uuesti sündida?
Võib-olla on Universumis kehtestatud mingid kindlad nõuded, ranged tingimused, mida peame järgmise elu saamiseks oma praeguses elus täitma?
Kahest sellisest tingimusest räägib Siberi nõiaks kutsutud Anastasia: esiteks tuleb luua oma põliskodu ja teiseks peab keegi sind südamest armastama!
Põhjalikumalt mõtiskledes tundub olevat nii õige, et Armastus tõepoolest suudab inimesi ühest elust järgmisse kanda. Või hoopis - kui see poleks nii, siis oleks jutt Jumala ja Universumi armastusest meie, inimeste vastu, lihtsalt mõttetu jama.

Aga … kas me saame nende tingimuste täitmisega hakkama?
Kas on olnud vähemalt üks inimene maailmas, kes on meid nii palju armastanud, et see tunne suudab meid läbi taassünni kanda, inimene, kes soovib meiega ka järgmistes eludes kohtuda?
Kas oleme meie ise kellestki nii väga hoolinud? Ons meie südametes kedagi, keda igatseme uuesti kohata?
Kas on ehk olemas ka hingede kokkuleppeid kohtuda järgmistes eludes nii kaua, kuni lõpuks jõutakse täieliku teineteisemõistmiseni, tõelise üheks saamiseni?

Ma ei tea, on see nii või mitte…
Aga üht tean ma kindlasti! Tean, et mu elus on olnud kaks väga lähedast inimest, kellega loodan järgmistes eludes uuesti kohtuda ja kellega koos ... õnnelikuks saada…

Anastasiast lähemalt:
http://www.spiritofmaat.com/archive/jan1/anastas.htm

Kulgemine

Palju aastaid armastasin jalutada möödal lähedalasuvas metsatukas looklevat jalgrada. Kevadeti õitsesid kahel pool teed sinililled, seejärel valged ülased, veelgi hiljem laiade lehtedega sõnajalad. Sügiseti palistas rajaääri värviline lehevaip, talviti aga tuiskude poolt lumele pudenenud kuuseokkad…
Raja käänakud ja looked olid aastatega nii tuttavaks saanud, et võisin sellel eksimist kartmata käia ka kottpimedas.

Siis võeti ühel pool jalgrada mets maha, kasvama jäid vaid seemnepuud. Raskete traktorite poolt ribadeks sõidetud rajal hakkasid juba esimesel suvel vohama nõgesed ja teised kõrged umbrohud. Peagi vajusid sarapuudki tõkkepuudena teele, takistades jalutamist.
Suve lõpuks polnud rajal enam võimalik liikuda ning see kadus aegamööda...

Raiesmikule kasvama jäetud kaskedest ja haabadest pidasid esimese talveni vastu vaid mõned üksikud, kelle siluetid nüüd õhtutaeva taustal lagedat küngast ilmestsid. Eriti kenakesed oli kolm raiesmiku keskel kõrvuti kasvavat kaske. Suviti pakkusid need sõsarad röövlindudele mõnusat vaatlusposti, sügiseti puistasid nad endi ümber kasvavatele kuusehakatistele kuldseid lehti, talviti aga kattis unne vajunud kasepuude oksi härmarüü…
Mitu aastat pidasid nad kolmekesi tormituultele vastu, kuni viimaks keskmise õe ramm rauges ning ta murdus.
Eile õhtul murdis äikesetorm maha veel ühe õe…
Mõne aja pärast pole selles endises metsatukas kasvamas võib-olla ainustki suurt puud…

Aga uued kevaded ja suved tulevad ikka.
Möödub veelgi aastaid, kuused sirguvad ja raiesmiku asemel kõrgub jälle uhke mets. Sellele metsale aga järgneb uus raiesmik ja uus mets ...
Võib-olla on ka nendes metsades jalgrajad ja metsade lähedal elab taas mõni naine, kes nendel radadel minu asemel kõndida armastab…

Võib-olla ...