Sügis saabus ootamatult...
Veel eile paitas keskpäevane päike soojalt ja leebelt meie põski, täna aga püüab kõle tuul jopesid seljast rebida. Tumedad vihmapilved kihutavad üle taevalaotuse, ajades taga lõuna poole kiirustavaid haneparvesid. Perenaised kiirustavad kõrvitsaid esimeste öökülmade eest varjule tassima, peremehed aga panevad ahjudesse rohkem puid...
Veel on puulehed ja lillevarred värvilised, viljapuud õuntest kirevad ning heinamaad rohelised.
Peagi aga saab meie sügise kauneim osa mööda ning algab pikk, pime ja kõle aeg.
Koos sellega saabub meie hinge ka sügismasendus.
Väga vähe on neid inimesi, kellele meeldib just raagus, porine ja vihmane sügis.
Enamik meist kiidab küll siinse põhjamaise kliima võrratut mitmekesisust ja aastaaegade vaheldumist, kuid igatseb salamisi sügiseti koos hanedega lõunamaale sooja päikese alla talvituma rännata.
Pikka aega kestev külm ja pimedus suruvad maad ligi, võtavad jõu ning lootuse.
Võib-olla on üheks meie sügisese masenduse põhjuseks ka see, et nii raske on uskuda, et külmale ja pimedusele võib järgneda päike, soojus ja ärkamine ... et talvele järgneb kevad, lumesajule lillede aeg…
Pealegi on inimese elu nii habras ja üürike, seetõttu ei tea me kunagi ette, kas meie silmad järgmist kevadet veel näevadki.
Kuid täna õitsevad aedades ikka veel viimased sügislilled, linavästrik keksib õuemurul ning hommikuti ei kata lompe jääkirme.
Veel pole väga külm...
Veel on aega...
