Koeri on aastatuhandete jooksul aretatud nii ja naasugusteks, nii hiigelsuurteks kui taskusse mahtuvateks, nii pika koonuga kui lössis näoga, nii iga vastutulijaga sõbrustada armastavateks kui hunte murdvateks koeralaadseteks olenditeks. Kass aga on jäänud peaaegu muutumatuks.
Kass on täiuslik!
Seepärast polegi ime, et nii raamatutes kui kinolinal kujutatakse vanatüdrukuid sageli elamas koos just kassist lemmikloomaga.
Tänapäevase toidukülluse juures tuleb peremehel küll enamasti hiired endal kinni püüda ja sageli ise ka ära süüa, sest tema kass vaatab enda ette pandud elus hiirt vaid leige uudishimuga.
Kuid peaaegu igast hellitatud kiisukesest võib ainsa hetkega saada kohutav kiskja, kui tegemist on õues lindude küttimisega. Sageli toob ta püütud saagi sulle, et sa rõõmustaksid ja võtaksid ehk ka mõne suutäie (näiteks leidsin kord oma toolilt mõttelise osa vihmaussi, mille mu lemmik mulle kingiks toonud oli).
Kassid kõnnivad tõepoolest alati omapead ega lasku kunagi oma peremehe ees lömitamiseni. Samas armastab mõni kiisu väga just koos endale kuuluva inimesega jalutada.
Sageli on inimesega pidevalt suhelnud kass suurem isiksus kui mõni inimene.
Ta õpib ülikiiresti ära kõik tarkused, mida arvab endale kasulik olevat, kuid ei tee väljagi nendest käskudest-keeldudest, mis ei sobi tema ettekujutusega oma õigustest.
Kuid kui sa oled kurb või haige, siis valvab su kõuts sind päevade kaupa ustavalt.
Lõppude lõpuks … sa ju meeldid talle … pisut!
