Paar päeva tagasi külastasin kaht teineteisest täiesti erinevat etendust.
Esimest etendust mängiti teatris ning tegu oli maailmakuulsa muusikaliga.
Lavastaja oli teinud väga head tööd ja kogu etendus moodustas meeldiva terviku. Tempokas muusika kõlas uljalt ning kaasakiskuvalt. Noored näitlejad mängisid, laulsid ja tantsisid kenasti. Põnev lavakujundus ning kirevad kostüümid sobisid süžeega suurepäraselt. Oli suitsu, möllu, nalja, intriige, armumisi…
Publik nautis kogu showd täiel rinnal ning plaksutas innukalt.
Ainult mina vaatasin laval toimuvat täiesti ükskõikselt ega suutnud kuidagi kaasa elada.
See kõik … polnud minu jaoks…
Teine etendus leidis aset minu lemmikpargis ning selle peategelaste rolle esitasid … puud.
Pika ning pidevalt muutuva teose ainsaks teemaks oli elu, lavastajaks sügis ning kunstnikeks soojad ilmad.
Kunstnikerühm oli esinejate kostüümid kujundanud lihtsad ning täiuslikult maitsekad, värvilahenduses valitsesid soojad kollased toonid. Suitsu asemel oli lavakujunduses kasutatud udu ning õrnalt lavale rabisevat vihma. Etenduse muusikalise kujunduse eest hoolitses ansambel Tasased Tuulehood. Pisikestes kõrvalosades astusid vaataja ette kaks noort inimest, kes käsikäes põhitegelaste vahel ringi jalutasid ning koos kolmandaks kõrvalosatäitjaks oleva piraka koeraga samuti etendust nautisid.
Kogu etendus kulges rahulikus ning ühtlaselt sujuvas tempos, polnud silmatorkavaid tõuse ega mõõnu. Puudusid ka suured kired, oli vaid peaosalistest puude vahel sosinal peetud vestlus ning peaaegu aegluubis langevate üksikute lehtede viimased repliigid…
Kahjuks jõusin seekord ära vaadata ainult ühe vaatuse, sest pidin ruttama teisele etendusele...
Õnneks on see imeline lavastus ikka ja jälle mängukavas ning loodetavasti avaneb mul võimalus kaasa elada veel paljudele erinevatele vaatustele…
