Käisin Jõe ääres…
Üle mu pea lendasid kaks ronka.
Emaronk hõikas oma kaasale: “Puud hakkavad jõe ääres juba kollaseks minema. Varsti tulevad kehvad ilmad ja meil kehvad lõunaeined.”
“Mmh,” pomises vastuseks isaronk ja lendas koos kaasaga põllule.
Lehtpuud jõe kaldal olidki juba helerohelised ning päike käis madalalt ning ei jõudnud enam jõekaldaid soojendada. Jõgi laulis oma rahulikku laulu, kuuskede otsast säutsusid talle taustaks tihased, eemal kontrollis üksik rähn kuivanud männitüve.
Väikese saarkese tipus olid kivid suure kuiva tõttu üsna kuivale jäänud. Nende vahel kasvavate maavitsade erkpunastel marjadel sädelesid üksikud kastetilgad päikese käes.
Eemal silla juures säras kivide vahel midagi kollast. Uudishimulikult üle libedate kivide lähemale turnides avastasin õitseva varsakabja. See vaeseke oli vist soojade ilmade tõttu kevade ja sügise segamini ajanud ning rõõmustas nüüd möödujaid oma kuldkollaste õiekestega! Need naeratasid rõõmsalt üles päikese poole ega mõelnud veel talvest ega külmast…
Tagasi kõndides jäin kahe ronga ning nende jutuajamise peale mõtlema.
Jah, mu ümber oli laulev jõgi ja jutukad rongad, värvilised haavapuud ja kõrged männid, säravad kastetilgad ja viimased lilled…
Kõik oli kaunis, aga …
Minuga koos polnud kedagi, kellele öelda: “Vaata, varsakabi õitseb!”
Mul polnud võimalik ei nähtut, ei oma tundeid ega mõtteid kellegagi jagada. Asjata ei ütle vanarahvas, et jagatud mure on poole väiksem ning jagatud rõõm poole suurem.
Meenus lause mingist raamatust: “Vaid jagatud õnn on tõeline!”
