Iga päevaga muutuvad hommikud üha raskemaks.
Oled ärkamise järel peaaegu sama innukas nagu veel täiesti külmaks minemata laip.
Vedeled viimse hetkeni voodis, lohistad end siis kuidagi üles, et kohvitass käes liikumatult laua taga istuda ja klaasistunud pilgul kaugusesse vaadata.
Ei mingeid emotsioone, mitte ühtegi tarka mõtet peas, raasukestki energiat kehas … ainult lõputu väsimus. Väsinud jalad keelduvad kõndimast ning käed toimetamast. Isegi nägu on nii väsinud, et tundub, nagu mõraneks see peagi nagu savist mask ja pudeneks tükkidena põrandale.
Ainult tahtejõuga sunnid end lõpuks kokku võtma ja uut tööpäeva alustama. Seejärel vaatad tükk aega tühja pilguga arvutiga tõtt, suutmata leida ainsatki uut ideed või tahtmist üldse midagi teha.
Viimaks saad end kuidagi liikuma, teed ja toimetad, püüdes tööpäeva kuidagi edukalt õhtusse vedada, et siis kodus jälle tunde ja tunde samamoodi pingutada.
Südaöö on ammu möödas, kui viimaks voodisse varised, tahtmata midagi lugeda, sest silmad on liiga väsinud ning lisaks ei suuda sa taibata raamatusse kirja pandud sõnade sisu.
Mõtled endamisi, et nagunii pole tulemas midagi tõeliselt head, mida järgnevatelt päevadelt oodata, mille või kelle nimel pingutada ja energiat koguda.
On vaid töö ja kohustused, töö ja kohustused …
Homme aga algab uus päev…
