Ilus ja inetu

Öeldakse, et pole olemas inetuid inimesi, et iga inimene on omamoodi kaunis! Tuleb ainult osata seda ilu märgata.
Samamoodi polevat ükski meist läbinisti hea või täiesti halb inimene!
Me oleme segud nii heast kui halvast, nii tarkusest kui rumalusest, nii ilusast kui inetust…
Kõik see kokku teebki meist igaühest just selle, kes me oleme - mitmekülgsed ja erilised olendid, kelle sarnast teist maailmas rohkem ei pidavat eksisteerima.

Miks aga on nii, et me märkame teise inimese juures esimese asjana just halba ning inetut, aga mitte head ja ilusat?
Miks suundub meie pilk kedagi kohates tema säravate silmade asemel hoopis pisikesele vistrikule ta põsel? Mispärast mäletame kauem just halbu sõnu, mida keegi meile ammu lausunud on ja peame aastaid meeles tegusid, mis polnud meie jaoks soodsad?
Miks küll valitseb negatiivne enamasti positiivse üle?

Nii võin ka mina olla normaalne ja suhteliselt arukas ja arenemisvõimeline inimene, kuid see kõik ei loe midagi!
Kõigest heast hoolimata jääb minust peamiseks ikka see, et olen vana … ja kulunud …

Pahane

Rääkisid hiljuti end tundvat, et olen juba mitu päeva su peale pahane…
Miks, küsisid sa…

Meie vestlusest saadik püüan leida sinu küsimusele vastust, kuid siiani asjatult.
Ma ei suuda ikka veel aru saada, kas sa eksid või on sul õigus ning ma tõepoolest olengi pahane … ja kui olen, siis miks…
Ma ei tea!

Võiksin ehk olla pahane, et sa enam minuga koos olla ei tahtnud. See oleks ju nii tavaline - vihastada inimese peale, kes sind maha jättis!
Aga sa ju ei petnud mind, ei valetanud, ei andnud katteta lubadusi!
Sa vist ikkagi püüdsid … mind armastada! Tegid, mida suutsid ja olid koos minuga nii kaua, kuni suutsid…
Ehk seetõttu võiksin veel olla pahane, et sa palju kauem ja veelgi tugevamini ei pingutanud!
Kahjuks teame küll mõlemad, et taolisest püüdmisest poleks mingit kasu olnud, et sellest … lihtsalt ei piisa …
Kuid ikkagi…

Võiksin ju olla pahane, sest kuigi on möödunud juba mitmeid kuid, ma ikka veel tahan!
Tahan olla koos sinuga, mööda metsi ja maanteid matkata, kõigist maailma asjadest rääkida, filme vaadata ja seejärel öösel jäätist süüa, muusikat kuulata, koos magada … lihtsalt olla…
Tahan õhtuti lebada su voodil ning vaadata, kuidas sa magad või loed. Tahan enne uinumist toetada põse su kuklale ja tunda su soojust! Tahan olla sinu juures ja … sulle lähedal…
Ei saa ju sellist tahtmist lihtsalt ühe sõrmenipsuga olematuks teha! Seda suudab vaid aeg!
Ma võiksin ka olla su peale pahane, sest nii oleks ehk kergem sinust loobuda!

Ma võiksin olla su peale pahane … nagu väike laps, kelle käest on ära võetud pulgakomm ja kes seetõttu nuttes jalgu trambib!
Ma võiksin … aga …

Aga ühes olen vähemalt kindel, nimelt selles, et mul pole … ühtegi tõelist põhjust sinu peale pahandada!
Nii et kui ma siiski pahane olen, siis seepärast, et ma ei saa sinu peale tõsiselt pahane olla, isegi kui ma seda väga tahaksin!