Palju aastaid armastasin jalutada möödal lähedalasuvas metsatukas looklevat jalgrada. Kevadeti õitsesid kahel pool teed sinililled, seejärel valged ülased, veelgi hiljem laiade lehtedega sõnajalad. Sügiseti palistas rajaääri värviline lehevaip, talviti aga tuiskude poolt lumele pudenenud kuuseokkad…
Raja käänakud ja looked olid aastatega nii tuttavaks saanud, et võisin sellel eksimist kartmata käia ka kottpimedas.
Siis võeti ühel pool jalgrada mets maha, kasvama jäid vaid seemnepuud. Raskete traktorite poolt ribadeks sõidetud rajal hakkasid juba esimesel suvel vohama nõgesed ja teised kõrged umbrohud. Peagi vajusid sarapuudki tõkkepuudena teele, takistades jalutamist.
Suve lõpuks polnud rajal enam võimalik liikuda ning see kadus aegamööda...
Raiesmikule kasvama jäetud kaskedest ja haabadest pidasid esimese talveni vastu vaid mõned üksikud, kelle siluetid nüüd õhtutaeva taustal lagedat küngast ilmestsid. Eriti kenakesed oli kolm raiesmiku keskel kõrvuti kasvavat kaske. Suviti pakkusid need sõsarad röövlindudele mõnusat vaatlusposti, sügiseti puistasid nad endi ümber kasvavatele kuusehakatistele kuldseid lehti, talviti aga kattis unne vajunud kasepuude oksi härmarüü…
Mitu aastat pidasid nad kolmekesi tormituultele vastu, kuni viimaks keskmise õe ramm rauges ning ta murdus.
Eile õhtul murdis äikesetorm maha veel ühe õe…
Mõne aja pärast pole selles endises metsatukas kasvamas võib-olla ainustki suurt puud…
Aga uued kevaded ja suved tulevad ikka.
Möödub veelgi aastaid, kuused sirguvad ja raiesmiku asemel kõrgub jälle uhke mets. Sellele metsale aga järgneb uus raiesmik ja uus mets ...
Võib-olla on ka nendes metsades jalgrajad ja metsade lähedal elab taas mõni naine, kes nendel radadel minu asemel kõndida armastab…
Võib-olla ...
