Ma olen alati armastanud pildistamist!
Kaameraga mööda metsi või linnatänavaid kolades kaovad tunnid tuuletiivul ning mälukaardid täituvad liigagi kiiresti. Läbi kaamera vaadates hakkad maailma vaatama hoopis teise pilguga, nägema väikeseid detaile ja nende ilu.
Maastikuvaated ja hooned, lilled ja puud, loomad ja teised fotograafid, pilved ja loojangud, ehitused ja varemed, valgus ja varjud – kõik see tundub nii huvitav ning jäädvustamist väärt.
Pildistades sa nagu muudaksid kordumatud hetked pildiks, mida vaadates saad neid hetki hõlpsamini meenutada.
Hiljuti leidis mu kolleeg, et kui ma pildistan, siis hakkab kõige muu üle võimutsema mu ego. Ma ei saanudki aru, mida ta öelduga täpselt mõtles, kuid see sundis mind ta sõnade ning ego ja kaameraga suhtlemise üle pikemalt arutlema.
Avastasin, et tegelikult on asi hoopis vastupidi – pildistades kaob ego täiesti. Pole teisi inimesi su ümber ega sind ennastki kaamera taga, pole ka aega ega kohustusi, muresid ega valu. Jääb ainult kaamera ja läbi selle paistev objekt. Kõik muu ei oma sel hetkel mingit tähtsust.
Ükski kaljuserv pole pildistamiskohaks liiga libe ega mülgas liiga porine, ükski hang liiga sügav ega küngas liiga kõrge. Et saada kaadrisse just õige pilt, lähed sa läbi tule ja vee, hoolmata ohtudest ega ka enda heaolust.
Alles peale (loodetavasti) täiusliku pildi jäädvustamist hakkad jälle tajuma maailma enda ümber.
Fotograafia on kirg!
Ükski kirg ei saa aga olla leige ega poolik, seda tuleb välja elada kogu hinge ja südamega!
