Hilisel laupäevahommikul õue astudes võtab mind vastu mahe sügismuusika, mis koosneb paljudest erinevatest helidest.
Mahe tuul kohiseb tasa puulatvades, rääkides kolletuvatele lehtedele peagi saabuvatest sügisvihmadest. Kõikjalt mu ümber kostub tasaseid krõpsatusi, kui järjekordne punaseks värvunud vahtraleht maapinnal kirju vaibana lebavate kaaslaste hulka maandub.
Maja taga kasvavatelt pihlapuudelt kostab energilist sädinat. Seal valmistab rästaparv punaseid pihlamarju ette pikaks reisiks lõunamaale. Tammede otsast on kuulda pasknääride lärmakat kätsatamist. Need pisut riiakad linnud tegelevad parajasti tänavuste üksikute tõrude põske pistmisega.
Kusagil pahandab rasvatihane putukate vähesuse üle ja kõrgel taevas arutab möödalendav rongapaar oma pereprobleeme.
Puude otsas siristavad viimased ritsikad jahedate ööde tõttu aina kurvemaks muutuvaid lauluviise.
Väikeste vaheaegadega on aiast kosta tumedaid mütsatusi, kui mõni küps õun puu otsast murule potsatab. Õues saadab neid mütsatusi mahlaks aurutamist ootavate, juba pisut käärinud pirnide kohal lendlevate äädikakärbeste tasane sumin.
Need helid kõlavad nii koduselt ja rahustavalt. Tahaks õue maha istuda, juua tassike kohvi, kuulata ning lihtsalt veidi mõnuleda…
Äkki hakkab maja kõrval põllul kündma traktor. Selle mootori kõrvulukustav mürin summutab kõik teised hääled. On ainult vali, pahuraks tegev müra…
Lähen tuppa tagasi…
