Hiljuti olime sõpradega välismaal lõbureisil. Eelnevalt sai kokku pandud ka üsna pikk nimekiri vaatamisväärsustest, mida kindlasti tasuks külastada.
Üheskoos asusime esimese sihtkohana otsima imekaunist kividega kaetud randa. Sõitsime ja sõitsime, otsisime ja otsisime, aga kivist randa ei olnud … ega tulnudki.
Selle asemel leidsime me hoopis ühe teise ranna, kus lumivalge liiv laulis meie jalgade all.
Järgmisena asusime taga ajama vaateplatvormi, millelt näeb jõesuudmes asuvaid valgeid düüne. Ringi sõites nägime mitmesuguseid randu ja düüne, kuid seda õiget polnud.
Viimaks otsustasime, et rohkem me otsimise peale aega ei kuluta. Peaaegu samal hetkel, kui olime otsustanud loobuda, leidsime aga otsitu.
Nende sõitmiste ning otsimiste tulemusena leidsime lisaks uutele ilusatele kohtadele ka teadmise, et otsimine on üpris keeruline protsess.
Mõnikord leiad sa otsitu alles siis, kui oled otsimisest juba ammu loobunud.
Ja otsitu ja leitu ei pruugi alati olla üks ning seesama. Sageli otsid sa üht asja, kuid leiad hoopis midagi muud. Ja see, mille sa leidsid, võib olla samaväärne või isegi olulisem ja väärtuslikum, kui sinu poolt otsitu.
Sama asi on ka inimestega… Sa võid oma elus otsida üht kindlat inimest, kuid leida eest hoopis teise inimese.
Üks on aga kindel:
alati tuleb oma südames uute asjade ja inimeste leidmiseks valmis olla!
