Kõndisin mööda detsembriõhtust vihmamärga linna ning vaatasin akendel säravaid jõulutulesid.
Üsna vähe oli neid säravaid tulukesi möödunud aastavahetusega võrreldes!
Ehk pole maad vallutanud pimedus ning lume puudumine lasknud paljude inimeste südametesse veel õiget jõulutunnet tekkida või muudab üha süvenev kiirustamine ja kommertsialiseerumine paljusid meist lihtsalt igasuguste pühade suhtes aina tuimemaks ning ükskõiksemaks.
Teised seevastu poevad lausa nahast välja, et jõulude saabumiseks kõik täiuslikult ette valmistada.
Kuulan imestuse, imetluse ja pisikese kadedusega mõnede tuttavate jutte nende jõulutoimetustest. Kui tublid nad küll on! Nad pajatavad uhkelt sellest, kuidas nad vahetavad jõuluajaks majas välja kõik tavalised kardinad ning nõud, asendades need jõuluteemale vastavalt kaunistatud esemetega.
Pikalt ning põhjalikult antakse mulle ülevaateid ka sellest, kuidas, kui palju ja milliseid imelisi jõuluroogasid on rääkijatel juba külmkappidesse valmis keedetud-küpsetatud.
Räägitakse ka kingitustest ja nende pakkimisest, ehetest ja kuusest, pidudest ja jõuluplaanidest…
Küllap on pühadega seonduv iga inimese jaoks erinev.
Minu jaoks on jõulud ning teisedki pühad mingil põhjusel ikka jäänud kaugeks ja vähetähtsaks.
Olen küll minagi kaunistanud ja koristanud ja keetnud, käinud kirikus ja kuulanud jõululaule ja külastanud sõpru-sugulasi ja kaarte saatnud ja kingitusi teinud ja kuuske ehtinud ja küünlaid põletanud, aga … aga tõelist jõulurõõmu pole ma siiani leidnud…
Vahel harva vilksatab siiski ka minu hinges jõuluhõnguline tundevirvendus. Selle põhjustajaks võivad olla aeglaselt langevad suured lumehelbed, valgesse vatti mattunud puud, eriline lumevalgus, kaunis jõululaul, südamlik perefilm, küünalde sära, kaaslase käpikus käsi mu peos…
Ma ei tea, kas selle paljukiidetud tunde puudumise üle kurvastada või rõõmustada.
Võiksin ju kurvastada, sest midagi toredat on jäänud läbi elamata.
Võiksin aga ka rõõmustada, sest midagi huvitavat ning senikogematut ootab alles ees…
Võib-olla teen mõlemat…
