Erilised paigad

Imestasin endamisi ikka, et miks üks mu kaugel teises Eestimaa otsas elavaid lapsepõlvesõpru koos perega igal aastal oma jaanilõket minu poole süütama tuleb.
Alles tänavu saabus ootamatult mõistmine: siin, minu kodus, on ju tema lapsepõlvemaa! Just siin veetis ta aastakümneid tagasi peaaegu kõik oma suved. Ja nüüd tuleb ta sellesse paika meenutama neid ammuseid aegu, kus päevad oli veel muretud ning pea kogu elu (kindlasti õnnelik) ootas alles ees.

Meil kõigil on oma elus sellised väga erilised paigad.
Nendeks võivad olla kodutänav, mille suured puud said sõpradega võidu läbi ronitud, vanavanemate talu maal, kus said veedetud peaaegu kõik koolivaheajad, meie ülikoolilinn, kus peale loenguid veidi svipsis kursusekaaslastega mööda õhtuseid tänavaid uitasime ja igat vastutulejat teretasime, mererand, kus oma esimese armastatuga tähtede all koos jaaniusse otsisime, matkarada, millel oma uue kallimaga jõe laulu kuulasime…
Need armsad paigad meie elus on seotud mingite kindlate helgete mälestustega, meeldivate emotsioonidega.
Mõned kohad on meie jaoks koguni nii erilised, et sinna saab viia ainult sama erilisi inimesi, et jätta see paik enda jaoks pühaks ning puutumatuks.

Aga on ka teisi, väikeseid paiku, mis mingil seletamatul põhjusel meid erinevatel eluetappidel paeluvad.
Lapsena meeldis mulle istuda just ühe kindla puu all ning seal üle põllu taga lahti rulluvat loojangut vaadata. Üleeelmisel suvel armastasin päikeselistel õhtutel viibida kibuvitsa all ning jälgida kollastel seanuppudel lehetäide karjatamisega ametis olevaid lepatriinusid. Tänavu tavatsen õhtuste jalutuskäikude ajal sireliheki juures teele maha istuda, varbad liiva sisse suruda ning lasta viimastel päikesekiirtel oma palgeil tantsida…

Niisugustes väikestes erilistes paikades hetkeks peatudes sa ei mõtle, ei muretse, ei tee plaane… sa lihtsalt … oled…

Linn

Tavaliselt kingivad mehed oma kaaslannadele lilli, raamatuid, šokolaadi ja kontsertide pääsmeid. Sina aga kinkisid mulle … terve linna!
Milline eriline kingitus – linn!

Imetlen ikka selle lillekaste väljakutel ning jõuluaegseid tulesid puudel, hilisõhtuti vaikseks jäävaid kõrvaltänavaid ja suviti linnulaulust rõkkavaid kalmistuid, pisut pehkinud kuid siiski õdusaid puumaju ja vanu väärikaid puid. Ma armastan parkides kuldseid lehti puistavaid pärnasid ning esimese lume sisse külmuvaid kastanimune.
Igatsen tänavapuhastusmasinate mürinat akna taga ja hommikul tööle ruttavate jalgratturite rattakummide sahinat, naabrite iseteadlike kasside haledat mäugumist ja katuste kohal vahti pidavate kajakate kriiskeid...
Ma armastan oma linna!

Ainult et … praegu ma lihtsalt ei suuda su kingitust kasutada… Liiga palju on siin igal sammul, igal tänavanurgal ühiseid mälestusi kummitamas.
Seda tänavat mööda kõndisime käsikäes poodi, siin räästa all seisime vihmavarjus, selles pargis sumpasime läbi paksu lume üht suurt puud imetlema, tolles kohvikus einestasime peale külma ilmaga tehtud pikka jalutuskäiku...
Siin rääkisime sellest ja tollest, seal naersime koos…

Jah, muidugi saan ma hakkama peatänaval kõndimise ja enamikus kauplustes käimisega. Ma küll kiirustan lahkumisega me lemmikpoest, kus tavaliselt kokku saime, sest pole enam kedagi, keda seal oodata…
Minu linn on praegu nii tühi, sest sina ei kõnni siin enam koos minuga!

Usun, et kunagi saabub aeg, kui ma saan oma kingitust jälle kasutada...
Seni aga … las mu linn ootab mind…

Sina … ainult värviline täpike mu arvuti ekraanil…

Lubasid lahku minnes, et sa ei kao mu elust kuhugi ning me jääme ikka edasi suhtlema…

Nüüd on sellest möödas juba mitu kuud ning iga päevaga on mul üha raskem ning raskem uskuda, et me üldse koos olime, koos jalutasime ja matkasime, filme vaatasime ja muusikat kuulasime, naersime ja nutsime, armastasime…
Kõik möödunu tundub olevat vaid kaunis uni, mida nägin või unistus, mille ma ise oma üksiolemises välja mõtlesin…
Vahel kardan, et viimaks ma harjungi sinu puudumisega, lakkan igatsemast ja armastamast ning pean üksiolemist taas enesestmõistetavaks, nagu tegin seda enne sinuga kohtumist!

Nüüdseks on sinust minu jaoks saanud ainult värviline täpike mu arvuti vestlusaknas ja mulle jääb enamasti üle vaid seda üksisilmi vaadata ning täpi värvi järgi mõistatada, millega sa parajasti tegeled, kuidas elad ja oled…

Tõepoolest, mõnikord juhtub olema imehea päev ning sina, mu armas täpike, räägid minuga veidi. Sul küll pole enam aega kuulata, mida mina mõtlen või tunnen … aga vähemalt saan üle hulga aja teada, kuidas sul endal läheb.
Sellistel päevadel sujub kõik palju paremini, päikegi on soojem ja taevas selgem, töö lendab käes, ma ei nuta nii nagu tavaliselt ning peaaegu usun, et ees ootab ka helgemaid aegu.
Teistsugustel päevadel räägin ma sinuga samuti, ainult et … sa ei kuule mind…

Mõnikord mõtlen, et võib-olla peaksin ka selle akna oma arvuti ekraanil igaveseks sulgema, sest siis poleks vaja asjatult sinu rääkimist loota. K
uid niimoodi sulgeksin ise viimasegi sideme sinuga ja seda … ma ei suuda!

Miks küll saab kallist inimesest meie elus ... ainult täpike?

Kadumised

Kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis kurvastame ja nutame, tunneme lahkunust puudust, mälestame teda heade sõnadega ning läheme viimaks oma eluga kuidagi edasi. Mõne kaugema tuttava surma puhul võib kuluda juba mitmeid kuid, enne kui tema kadumine meieni jõuab.
Nii on lood inimeste lahkumise puhul.

Ka armastatud kodulooma kaotus teeb meid nukraks. Kõik on järsku tühi, pole kedagi, kes meile uksel vastu tuleks ning meid oma kohaloluga rõõmustaks. Varsti aga võtame endale järgmise kodulooma ning elu läheb jälle rööpasse.

Me märkame pikapeale sedagi, kui meie kõrvalt, meie planeedilt kaob mõni suur või silmatorkav loom nagu mammut või kukkurhunt. Kahjuks avastame nende lõpliku lahkumise enamasti alles siis, kui antud liigi viimanegi isend on juba tükk aega tagasi surnud.

Kuid enamik meist ei pane tähelegi, et sel aastal ei pesitse järvel mitte ühtegi vesikana või et augustikuisel moosikeetmisperioodil pole meie akendest tuppa tükkimas ainsatki herilast.
Sellised väikesed kadumised toimuvad meie kõrval iga päev ja me ei märka neid või siis ei omista neile mingit tähtsust. Ja kui me herilaste puudumist lõpuks tähele paneme, oleme hoopis südamest õnnelikud, et saime neist vastikutest ja kahjulikest tegelastest lahti.

Elus aga on kõik omavahel seotud.
Tänavu augustis pole meie kõrval mingil põhjusel enam herilasi, homme aga …
Kes on järgmine kaduja? Inimene?

Väsimus

Iga päevaga muutuvad hommikud üha raskemaks.

Oled ärkamise järel peaaegu sama innukas nagu veel täiesti külmaks minemata laip.
Vedeled viimse hetkeni voodis, lohistad end siis kuidagi üles, et kohvitass käes liikumatult laua taga istuda ja klaasistunud pilgul kaugusesse vaadata.
Ei mingeid emotsioone, mitte ühtegi tarka mõtet peas, raasukestki energiat kehas … ainult lõputu väsimus. Väsinud jalad keelduvad kõndimast ning käed toimetamast. Isegi nägu on nii väsinud, et tundub, nagu mõraneks see peagi nagu savist mask ja pudeneks tükkidena põrandale.

Ainult tahtejõuga sunnid end lõpuks kokku võtma ja uut tööpäeva alustama. Seejärel vaatad tükk aega tühja pilguga arvutiga tõtt, suutmata leida ainsatki uut ideed või tahtmist üldse midagi teha.
Viimaks saad end kuidagi liikuma, teed ja toimetad, püüdes tööpäeva kuidagi edukalt õhtusse vedada, et siis kodus jälle tunde ja tunde samamoodi pingutada.

Südaöö on ammu möödas, kui viimaks voodisse varised, tahtmata midagi lugeda, sest silmad on liiga väsinud ning lisaks ei suuda sa taibata raamatusse kirja pandud sõnade sisu.
Mõtled endamisi, et nagunii pole tulemas midagi tõeliselt head, mida järgnevatelt päevadelt oodata, mille või kelle nimel pingutada ja energiat koguda.
On vaid töö ja kohustused, töö ja kohustused …

Homme aga algab uus päev…

Möödumine

Kõik muutub…

Märkamatult on maanteede kõrval kasvanud lillede rõõmsad värvilaigud asendunud kuivanud pruunide kõrtega, pärnad puistavad kuldseid lehti, viimased nisupõllud ootavad kärsitult kombaini ning kuldnokaparved arutavad traatidel äralennuplaane.

Nädalalõppudel kihavad metsad nüüd marjuliste-seeneliste hordidest, kes puude vahel haake tehes ringi kõnnivad ning oma pangedesse ja korvidesse usinasti talvevarusid koguvad.
Kasvuhooned punavad juba tomatitest. Aedades aga on puud viljade rohkuse all lookas, õunapuude alused kolletavad mahakukkunud ubinatest ning siit-sealt kostab murduvate okste raginat ja mahlaste õuntega maiustavate rästaste kädistamist.
Usinad pereemad valmistavad nüüd igal vabal hetkel erinevaid hoidiseid nii loendamatul hulgal, et näib, nagu hakkaks peagi saabuma ülemaailmne näljahäda.

Õhtuti kõlab kõikjalt puude otsast valjuhäälseid serenaade lauluritsikate esituses.
Liblikarahva hulgas aga annavad praegu tooni tumedate tiibadega admiralid, kes pikisilmi ootavad üliküpsete ploomide käärimist, et siis puu all ”Ploomi kõrtsis” sõpradega maha istuda, üheskoos naps või paar võtta, varasematel aastatel samas baaris tipsutanud herilasi taga igatseda, pisut tiibu väristades laulu jorutada ning viimaks purjus peaga jalgsi!!! kodu poole tuigerdada.

Hommikuti on kõikjal kõrgemate kõrte vahel näha kastepärlitega üle puistatud härmalõngu.
Lillepeenardes püüavad möödujate pilke juba floksid, jorjenid ja astrid, mida nooremad lapsed peagi esimese koolipäeva puhul oma õpetajale viivad.

Suvi hakkab vastutahtsi oma võimu üle andma sügisele…

Sall

Ostsin selle päeval, mil sinu juurest lõplikult lahkusin.

Kõndisin masendunult mööda kaubamaja, kui juhuslikult jäi mu pilk pidama suvistel sallidel. Äkki tekkis minus kindel tunne, et pean kohe praegu ka endale ühe sellise ostma, hoolimata sellest, et mul on igat sorti salle niigi piisavalt.
Nii ma siis haarasingi kätte ühe kirevama, mis mulle kõige rohkem silma jäi, maksin ning lahkusin, soojast ilmast hoolimata salli pisut meeleheitlikult ümber kaela mässides.

Alles mitu tundi hiljem hakkasin uurima, mida mu sallil üldse kujutatud on. Kerge ehmatusega leidsin siia maalituna… kümned rihmad ja nöörid!
On see lihtsalt kokkusattumus? Aga ehk tähendab taoline muster, et olen sinuga endiselt tugevasti seotud veel kauaks-kauaks? Või et ma peaksin end hoopis sinu kütkeist lahti rebima? Ma ei suuda otsustada ...
Olid ju sina see, kes õpetas mulle oma sisetunde kuulamise ja selle järgi elamise olulisust.

Nüüdseks on sallist saanud minu jaoks peaaegu talisman. Mulle peaaegu tundub, nagu oleksid sina selle mulle kinkinud.
Kui mul seisab ees mõni otsustav käik, lisan kindlasti oma riietusele kindlasti ka selle salli.
Kui mul on mõnel hetkel väga raske, siis hakkavad käed iseenesest selle pehmet kangast silitama … ja näib, nagu puudutaksin ma … sind…

Linavästriku varbad

Ühel niiskel pärastlõunal noppisin parajasti kasvuhoones punavaid tomateid, kui kuulsin äkki pea kohal valju krabinat. Esialgu olin oma tegevusse liialt süvenenud, et asja lähemalt uurida. Krabin aga läks järjest valjemaks ning valjemaks.
Keegi kõndis kasvuhoone katusel!

Läbi tuhmi kile paistsid ainult pisikesed nõelteravate küünistega varbad, mis mööda kilet edasi-tagasi sõelusid. Üsna pea oli varvaste omanikke seal ringi patseerimas juba kaks, siis kolm, lõpuks koguni seitse! Noored linavästrikud olid tulnud katusele putukaid püüdma ning lusti lööma.
Ja lustisid need toredad linnukesed seal tõepoolest! Üheskoos keksiti edasi-tagasi ning säutsuti energiliselt, haarati seejärel nokka mõni pisike sitikas ja kustutati loiku kogunenud vihmaveega janu, noriti õdede-vendadega vahepeal veidi tüligi ning lasti mööda libedat ja kaardus pinda pisut liugu.
Sellist tegevust jagus neile umbes kümneks minutiks, siis tüdineti ning lennati edasi teistele jahimaadele.

Muigasin ja korjasin tomateid edasi.

http://et.wikipedia.org/wiki/Linav%C3%A4strik
http://en.wikipedia.org/wiki/White_Wagtail

Maskid

Üsna sageli küsib üks töökaaslasi minult, kuidas mul nädalavahetus läks.
“Kiiresti,” vastan ma enamasti ja tõmban endale näo ette kõige säravama naeratuse maski.
Mida rohkem võiksingi või tahaksin ma teistele inimestele oma elu kohta rääkida. Me pole nii head tuttavad, et täpselt selgitada, mida sellel või teisel nädalavahetusel tegin, kus ja kellega olin või oma hinges tegelikult tundsin.
Poleks vist kuigi tavaline inimestelt paluda, et nad üldse midagi su elu kohta ei küsiks.
Mida muud kui “Kiiresti!” peaksingi ma nüüd vastama viisakale küsimusele selle suve puhkuse möödumise kohta?

Ma ju ei valeta nõnda vastates, aga … ma ei räägi ka tõtt. Jah, tõepoolest läks see aeg kiiresti, nagu mööduvad peaaegu kõik puhkused. Aga … see aeg läks kiiresti üksi olles, igatsedes teda, kes ei tule … ja üsna tihti pisaraid valades.
Oma pisaraid ei suudaks ma jagada isegi oma sõpradega.

Me kõik teeme kanname hommikust õhtuni maske. Rõõmsaid maske, asjalikke maske, rahulolevaid maske… me teeme näo, et meil on kõik hästi, me oleme terved ja tublid ja veel palju muudki.

Aga kes oleme me tegelikult?

Pääsukeste õhtutantsud

Ühel soojal augustiõhtul järves sulistades kuulsin äkki enda kohal valju sidinat-sädinat. Üles taevasse vaadates võis näha tuhandeid pääsukesi, kes saabusid nüüd põldude kohalt suurte parvedena järvele õhtust einet jahtima. Õhk lausa mustas lindudest! Oli peaaegu raske uskuda, et lähikonnas üldse nii palju pääsukesi on! Milline vaatepilt!
Sitikaid-satikaid jahtides tuiskasid need vilkad õhuakrobaadid järve kohal ühest lahesopist teise. Näis lausa, nagu kihutaksid vee kohal lindude asemel hoopis tumedad tormipilved. Ikka üles ja alla, vasemale ja paremale! Siuh siia, viuh sinna!
Lindude terava pilgu eest ei jäänud varjule ükski pahaaimamatult vee kohal lennelnud liblikas ega kiil, vaid mõnel üksikul putukad õnnestus lindude ablaste nokkade vahele sattumisest kõrkjatesse pakku pääseda.
Viimaks said linnud oma kõhud täis ning järvele saabus taas vaikus.

Kuid üsna pea saabub pääsulindudel aeg ette võtta pikk lennureis lõunasse talvituma. Sel ajal, kui meil Eestis jäine tuul hangedesse lund keerutab, lendavad pääsud juba soojade Aafrika ja Aasia järvede kohal, kuulates sealsete loomade häälitsusi ning tundes tiibade all kuuma tuult vihisemas…
Head teed neile!

http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4%C3%A4sulased

Pilvelambad

Täna hommikul hõljusid taevas tuhanded kohevad pilvetupsud. Need meenutasid veidi helesinisel karjamaal rohtu söövaid lambaid.
Pilvelammaste valged seljad helendasid päikesepaistes, kõhualused aga kumasid sinakashallilt. Küllap olid ettevaatamatud lambukesed oma kõhud hiljuti kogemata vastu mäetippe põrgates ära määrinud. Vaesekesed! Arvatavasti peavad nad nüüd puhtaks saamiseks kõhud mõne järve vette kastma ja lainetel end pisut loputada laskma..
Aeglaselt ja rahulikult kulgesid lambad mööda oma taevast karjamaad, üle all laiuvate metsade ja sinetavate järvede, üle juba kolletama löövate aasade ja tuules heljuvate viljapõldude. Ikka edasi ja edasi…

Huvitav, mida arvavad pilvelambad all askeldavate inimsipelgate pidevast sebimisest? On see nende meelest huvitav ja vaatamist väärt? Või tundub hoopis mõttetuna?

Oleksin tahtnud nende lammastega üle taeva kaasa minna, jätta selja taha oma töö ja igapäevased askeldused! Heljuda kaugele-kaugele, näha uusi maid, tunda tuult oma juustes puhumas… Võib-olla jõuda kunagi tagasi samasse kohta, kust reis algas…

Kuid mu olemus on taevasse tõusmiseks liiga raske… Nõnda saan vaid pilvedele järele vaadata… ja unistada…

Viimane suveöö

Augustiöine jalutuskäik...

Metsa all vilguvad jaaniusside kahvatud tulukesed. Need säravad vaid ühe hetke ja kustuvad siis jälle. Näib, nagu poleks ussikeste laternais pikemaks “põlemiseks” enam piisavalt kütust. Suvi on kulutanud kogu nende energia ning peagi kustutab saabuv sügis viimasedki armuleegid. Järgmist suve jaaniusside silmad kahjuks enam ei näe.
Kuid täna on nad ikka veel siin, kutsudes rohekate tulukeste müstilise säraga oma kallimaid!

Püüan tulukeste pealt lapse kombel lugeda:”Armastab, ei armasta, armastab…”, kuid lähen peaaegu kohe segamini. Nii jääb tulemuseks lootus, võib-olla...

Silmapiiril sähvivad hääletult põuavälgud, kuid õhk mu ümber on endiselt kuum ja kuiv. Isegi tuul on tuline ega too möödunud palavast päevast jahutust.

Täna öösel on siin võimul veel suvi! Homme aga algavad vihmad...

http://et.wikipedia.org/wiki/Jaaniuss
http://en.wikipedia.org/wiki/Lampyris_noctiluca

Üksildus

Üks masendavamaid asju üksilduse juures on see, et sul pole kedagi, kes sind ära kuulaks.

Sinu sügav kurbus ja mured, väikesed igapäevarõõmud ja hetkeline õnnetunne … need kõik jäävad sinu sisse, keereldes, pulbitsedes, otsides väljapääsu, lämmatades sind tasapisi.
Elu parim osa on jagamine, sinul aga ei ole seda üht erilist inimest, kellega kõike jagada, kelle juures heita maha igapäevamaskid ja olla tõeliselt sina ise.

Palju aastaid tagasi ütles keegi mulle, et kui keegi teine sind ei kuula siis võib rääkida ka kapiga, sahtliga...
Olen püüdnud kõneleda tuule ja pilvedega, puude ja lilledega, aga sellest ei piisa. Tundub, et koos väljaütlemata mõtetega kaon ka mina ise aegamööda, kahvatun, kuni muutun lõpuks olematuks...
Ehk seepärast kirjutangi...