Meil kõigil on lugematul hulgal suuri ja väikeseid soove.
Vastavalt vanusele soovime endale enamasti häid hindeid koolis, head tööd ja kõrget palka, ilusat ja suurt kodu, uut kleiti või autot, toredaid reise ja pikka puhkust, rohkem vaba aega, head tervist, olemasolevast paremat ilma, õnne ja armastust, rahu maailmas, kiiret ja valutut surma jne jne.
Need on nii harilikud ja väga levinud soovid.
Mitmed neist ainult soovideks jäävadki, põhjuseks enamasti meie enda tegematajätmised või liiga vähene tegutsemine.
Aga enamasti on igal inimesel ka mõned erilised, võib-olla isegi veidi ebareaalsed soovid ehk nn viimaste soovide nimekiri asjadest, mida me enne antud elu lõppu veel teha või kogeda ihkaksime, aga mille jaoks meil pole olnud aega või võimalust.
Kes tahaks kosmoses käia, langevarjuga hüpata, õppida malet mängima, ronida Mount Everesti tippu või jalutada suveõhtuses Pariisis, kelle sooviks on koos haidega meres ujuda, kohata oma lemmiklauljat…
Mina ise … mingil põhjusel pole mul peaaegu üldse erilisi soove…
Jah, tahaksin tõepoolest kord elus külastada Austraaliat. Aga see on ka kõik.
Ülejäänud soovid on nii tavalised … tervist, armastust, natuke õnne…
Ja ma ei tea, kumb on halvem variant, kas see, et need meie elu kõige erilisemad soovid jäävadki enamasti täitumata või see, et taolisi erilisi soove … lihtsalt ei olegi...
