“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ainult südamega näed hästi. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest…” rääkis rebane väikesele printsile (Antoine de Saint-Exupery, “Väike Prints”).
Me taltsutame pidevalt rebaseid ja roose …ning koeri, kasse ja muid loomi. Me kulutame nende peale oma aega ja viimaks ongi nad meie poolt taltsutatud. Nüüdsest on nad meiega nähtamatute sidemetega seotud. Ning just rooside ja rebaste peale kulutatud aeg teeb nad meie jaoks teiste omataoliste seas erilisteks.
Aga me kipume sageli unustama, et koos taltsutamisega võtame endale ka vastutuse.
Me vastutame oma rooside ja rebaste eest, oma koju muretsetud koerte ja kassipoegade eest…
Kui oleme endale võtnud armsa kassipoja või kutsika ning temaga tükk aega mänginud, siis oleme ta taltsutanud. Ja ühtlasi me oleme võtnud vastutuse ta elu eest! Meil pole õigust seda vastutust endalt kõrvale lükata ja kassipoega tänavale visata, kui meil pole enam tahtmist temaga oma aega veeta!
Kui väike prints taltsutab mitu roosi või rebast, siis vastutatab ta järelikult nende kõikide eest.
Aga … kuidas on lood inimestega?
Inimesed on ju roosidest ja rebastest suuremad ja tugevamad ja targemad ning vastutavad ise oma elu eest.
Ja ikkagi ... kui oled ühe inimesega pikemat aega koos olnud ja ta endaga lähedaseks muutnud, kas sa vastutad siis ka tema eest? Kui suurel määral ja kui kaua kestab üldse selline vastutus? Ja kas see vastutus kaob, kui te enam koos ole?
Kui mõni väike prints taltsutab koguni mitu inimest, siis … Mis juhtub siis?
On ainult küsimused, vastust neile … ei ole…
