Lubasid lahku minnes, et sa ei kao mu elust kuhugi ning me jääme ikka edasi suhtlema…
Nüüd on sellest möödas juba mitu kuud ning iga päevaga on mul üha raskem ning raskem uskuda, et me üldse koos olime, koos jalutasime ja matkasime, filme vaatasime ja muusikat kuulasime, naersime ja nutsime, armastasime…
Kõik möödunu tundub olevat vaid kaunis uni, mida nägin või unistus, mille ma ise oma üksiolemises välja mõtlesin…
Vahel kardan, et viimaks ma harjungi sinu puudumisega, lakkan igatsemast ja armastamast ning pean üksiolemist taas enesestmõistetavaks, nagu tegin seda enne sinuga kohtumist!
Nüüdseks on sinust minu jaoks saanud ainult värviline täpike mu arvuti vestlusaknas ja mulle jääb enamasti üle vaid seda üksisilmi vaadata ning täpi värvi järgi mõistatada, millega sa parajasti tegeled, kuidas elad ja oled…
Tõepoolest, mõnikord juhtub olema imehea päev ning sina, mu armas täpike, räägid minuga veidi. Sul küll pole enam aega kuulata, mida mina mõtlen või tunnen … aga vähemalt saan üle hulga aja teada, kuidas sul endal läheb.
Sellistel päevadel sujub kõik palju paremini, päikegi on soojem ja taevas selgem, töö lendab käes, ma ei nuta nii nagu tavaliselt ning peaaegu usun, et ees ootab ka helgemaid aegu.
Teistsugustel päevadel räägin ma sinuga samuti, ainult et … sa ei kuule mind…
Mõnikord mõtlen, et võib-olla peaksin ka selle akna oma arvuti ekraanil igaveseks sulgema, sest siis poleks vaja asjatult sinu rääkimist loota. K
uid niimoodi sulgeksin ise viimasegi sideme sinuga ja seda … ma ei suuda!
Miks küll saab kallist inimesest meie elus ... ainult täpike?
