Naise kurbus...
See ei teki millestki konkreetsest, vaid tuleb su peale pikkamisi, nagu rõske ja hiiliv hall udu...
Selle põhjuseks pole mõni üksik ebameeldiv seik su elus, sest nendega tuled sa ju ikka toime. Pigem on tegemist mitmete ebameeldivate kildude kuhjumisega.
Ja kogunevad need just siis, kui oled kõige nõrgem, oled väsinud, üksildust tundev, eneses kahtlev...
Nad kogunevad sinusse aegamööda nagu üksikud veetilgad, mis kukuvad nõusse. Tilk ... tilk ... tilk...
Ja ühel hetkel on see nõu äkki täis ning voolab üle.
Selleks viimaseks tilgaks sinu kannatlikkuse karikas võib olla mistahes pisike asi või tühine lause, selleks võib olla su sõbra külm pilk, töökaaslase suust kõlanud kriitika või isegi põrandale kildudeks kukkunud taldrik.
Ootamatult löövad tunded nagu lained su ümber kokku.
Tunned äkki, et kõik su elus on valesti. Inimesed su ümber ei hooli sinust.
Sa ei saa mitte millegagi hakkama ja sa ise pole see, kes tahaksid olla... Sa pole piisavalt noor, piisavalt tark, piisavalt rikas, piisavalt ilus, piisavalt seksikas, piisavalt see ja piisavalt too...
Sa ise pole ... piisav!
Nõnda voolavadki ühel hetkel pisarad su silmist nagu veetilgad ootamatult täis saanud peekrist.
Ja seda voolamist ei saa vägisi, lihtsalt käsu peale lõpetada, nagu ei saa tühjaks sadamast keelata su pea kohal rippuvat vihmapilve.
Sadu lõpeb alles siis, kui pilv on tühjaks sadanud!
Ning siis saab vihmasaju järel päike taas paistma hakata … kuni uue pilve ja uue sajuni…
Uued kurbused ja pilved, uued pisarad ja sajud tulevad ja lähevad … alati!
Aga … ilma vihmadeta ei saaks puud ja lilled kastetud ning valitsema hakkaks põud.
Ilma vihmadeta ei suudaks me hinnata päikesepaistet, ilma kurbuseta rõõmu!
