Oli jahe päikeseline hilissügis. Olin oma sugulastel (arvatavasti Prantsusmaal) külas. Võõrustajad tutvustasid mulle lähemalt tipidest ja hüttidest koosnevat indiaanlaste küla, kus nad ka ise elasid. Mitmed külaelanikud tegelesid rahvuslike rõivaste õmblemisega. Nägin kellegi seljas indiaanistiilis jakki, mis mulle nii väga meeldima hakkas, et tahtsin ka endale sellist. Seepeale lubas sugulane otsida mõne käsitöömeistri, kes mulle ka tikandite ja narmastega jaki õmbleks.
Sõitsime ka lähikonnas ringi ning külastasime üht väga ammu maha jäetud indiaanlaste linna. Linn oli ümbritsetud madala kivimüüridga ja veidi võssa kasvanud. Kaljuseina ääres asuvad majad olid ehitatud punastest telliskividest, üks korter teise korteri kõrval, uste- ja akende asemel ainult lahtised avad.
Tahtsin seda linna pildistada … kuid ärkasin…
Vahel on üsna raske mõista, miks me just seda või teist pöörasevõitu sisuga und näeme.
Enamus nähtud unesid ununevad juba samal päeval, mõned üksikud aga jäävad aastateks meelde:
- Olin maffiapealiku pruut, mu kallima alluvad lasid kellegi käsikuulipildujaga maha, punast verd pritsis meie uhke villa seintele ja põrandale...
- Nägin televisiooni saatekava, kus igast saatest ja filmist näidati väikest tutvustavat lõigukest…
- Avastasin hommikul, et mu isa oli öösel surnud ja lebas külmana voodis. Arutlesin, milliseid samme peaksin kiiresti astuma, et kõik matuseasjad korda ajada…
- Põgenesin kellegi eest joostes, siis aga meenus mulle, et ma oskan ju lennata … ja ma tõusin õhku…
Sellised uned on tavaliselt erksate värvidega ning nii ehedad, et ärgates on raske uskuda, et tegemist polnud tõelise sündmusega.
Sa mäletad ka paljude aastate pärast nendes unedes valitsenud valgust, mõningaid üksikuid detaile, sõnu, mida lausuti, mõtteid, mida parajasti mõtlesid ja tundeid, mida tundsid…
Ainult et … miks ei näe me unes kunagi probleemideta suhteid, täiuslikke hetki, tagamõteteta õrnust, kahtlustest vaba armastust?
Miks?
