Looduses on armuasjad seatud nii, et isased peavad emaste tähelepanu haaramiseks omavahel võitlema või vähemalt võistlema. Loomariigis võidavad õrnema soo esindaja südame tavaliselt ikka pikemad sarved, jõulisem esinemine, kõrgemad hüpped, ruumikam pesa, ilusamad laulud või kirevam sulestik …
Emased ise on aga tagasihoidlikuma välimuse ning väga valiva meelega.
Inimühiskonnas on lood keerulisemad ja täiuslikku kaasat pole sugugi lihtne leida.
Ka meie liigi puhul on kaunimad suled ja uhkem karvakate üpriski olulised, kuid seda rohkem siiski naissoo juures. Meessoo puhul loevad luksuslik koobas ja piisavad talvevarud enam.
Öeldakse, et ilu ei sünni patta panna ja noorus on kiiresti mööduv.
Nii targad raamatud kui kuulsad inimesed kinnitavad samuti nagu ühest suust, et terav mõistus ning meeldiv iseloom on noorusest ja kaunist välimusest tunduvalt tähtsamad … kui just ühe paketi raames pole võimalik mõlemaid valida.
Paraku ei saa kõike head enamasti korraga ja sel juhul on valiku tegemine paratamatu…
Ilusatest sõnadest hoolimata kipub valik enamasti siiski nooruse ja ilu kasuks otsustama.
Ka meie massikultuur ülistab ainult noorust ja ilu. Eks ole nii armastusest kõnelevate romaanide kui filmide peategelasteks ikka noor ja imekaunis Temake ning pikka kasvu ja muskliline Tema. Vaid väga harva saavad neis teostes kokku kaks särava mõistuse kuid kehva väljanägemisega eakat inimest.
Reaalses elus vahetavad mehed oma auto ning abikaasa ikka noorema ja moodsama mudeli vastu välja ning eks meie, naised eelista ka noort ja kena meest vanale suure õllekõhuga ätile.
Nii lihtsalt on… ja arvatavasti jääb veel väga pikaks ajaks…
Seega jääb meil, tavalistel keskealistel eevatütardel üle vaid üksildastel öödel kuu poole õhata: “Oh, võta minult kasvõi natukeseks ajaks mu mõistus ja anna mulle asemele noorus ja ilu!”
Vastust aga ei tule…
