Paradiis ja põrgu

Vaid mõned päevad tagasi sai läbi mu sellesuvine puhkus - 3 nädalat täis päikesepaistet ja õhtupuna, kasteseid hobusekopleid ja kolletuvaid viljapõlde, vaigust lõhnavaid männimetsi ja kuumusest kõrbevaid linnatänavaid, suplejaist pungil järvekesi ja laisalt voolavaid jõgesid...
Lisaks oli see aeg täis õnne ja lootust, naeru ja lähedust!
Kuid sama palju mahtus kolme nädalasse ka pisaraid ning masendust, lootusetust ja üksildust...
Vaid mõni nädal - ja nii palju erinevat!
Piisas vaid paarist asjast, et tõus vahelduks mõõnaga, unistused tühjusega, naer nutuga...

Nende puhkusenädalate lõppemise järel leidsin, et tegelikult ei ole olemas mingit imelist surmajärgset paradiisi, mis on täis kauneid lilli, kirevaid linde ja magusaid taevamannakuhjasid ning harfi mängivaid valgetiivulisi ingleid.
Samuti pole olemas katlatäie keeva tõrva ja tigedate kuradikestega põrgut, kuhu meid meie halbade tegude pärast peale surma saadetakse.
On ainult elu ja inimesed meie ümber!

Ja põrgu ning paradiis asuvad kõrvuti siinsamas, selles elus ... ning need loome me enda jaoks ise ... oma tegudega, oma oma mõtete ja eelkõige oma suhtumisega.
Ning selline enda poolt tekitatud põrgu on tuhat korda hullem, kui kuum tõrv ja kamp kuradikesi! Oleks ju kuradikesed mingi konkreetne vaenlane, kelle vastu saaks võidelda või kelle poolt end vähemalt kiusatuna tunda.
Palju raskem on aga võidelda omaenda mõtete ja kahtluste, emotsioonide ja hirmudega...

Meie endi ülesanne on iseennast võita ning luua põrgu asemel paradiis...

Kurbus

Naise kurbus...
See ei teki millestki konkreetsest, vaid tuleb su peale pikkamisi, nagu rõske ja hiiliv hall udu...
Selle põhjuseks pole mõni üksik ebameeldiv seik su elus, sest nendega tuled sa ju ikka toime. Pigem on tegemist mitmete ebameeldivate kildude kuhjumisega.
Ja kogunevad need just siis, kui oled kõige nõrgem, oled väsinud, üksildust tundev, eneses kahtlev...
Nad kogunevad sinusse aegamööda nagu üksikud veetilgad, mis kukuvad nõusse. Tilk ... tilk ... tilk...
Ja ühel hetkel on see nõu äkki täis ning voolab üle.
Selleks viimaseks tilgaks sinu kannatlikkuse karikas võib olla mistahes pisike asi või tühine lause, selleks võib olla su sõbra külm pilk, töökaaslase suust kõlanud kriitika või isegi põrandale kildudeks kukkunud taldrik.

Ootamatult löövad tunded nagu lained su ümber kokku.
Tunned äkki, et kõik su elus on valesti. Inimesed su ümber ei hooli sinust.
Sa ei saa mitte millegagi hakkama ja sa ise pole see, kes tahaksid olla... Sa pole piisavalt noor, piisavalt tark, piisavalt rikas, piisavalt ilus, piisavalt seksikas, piisavalt see ja piisavalt too...
Sa ise pole ... piisav!

Nõnda voolavadki ühel hetkel pisarad su silmist nagu veetilgad ootamatult täis saanud peekrist.
Ja seda voolamist ei saa vägisi, lihtsalt käsu peale lõpetada, nagu ei saa tühjaks sadamast keelata su pea kohal rippuvat vihmapilve.
Sadu lõpeb alles siis, kui pilv on tühjaks sadanud!
Ning siis saab vihmasaju järel päike taas paistma hakata … kuni uue pilve ja uue sajuni…

Uued kurbused ja pilved, uued pisarad ja sajud tulevad ja lähevad … alati!
Aga … ilma vihmadeta ei saaks puud ja lilled kastetud ning valitsema hakkaks põud.
Ilma vihmadeta ei suudaks me hinnata päikesepaistet, ilma kurbuseta rõõmu!

Jõulutunne

Kõndisin mööda detsembriõhtust vihmamärga linna ning vaatasin akendel säravaid jõulutulesid.

Üsna vähe oli neid säravaid tulukesi möödunud aastavahetusega võrreldes!
Ehk pole maad vallutanud pimedus ning lume puudumine lasknud paljude inimeste südametesse veel õiget jõulutunnet tekkida või muudab üha süvenev kiirustamine ja kommertsialiseerumine paljusid meist lihtsalt igasuguste pühade suhtes aina tuimemaks ning ükskõiksemaks.

Teised seevastu poevad lausa nahast välja, et jõulude saabumiseks kõik täiuslikult ette valmistada.
Kuulan imestuse, imetluse ja pisikese kadedusega mõnede tuttavate jutte nende jõulutoimetustest. Kui tublid nad küll on! Nad pajatavad uhkelt sellest, kuidas nad vahetavad jõuluajaks majas välja kõik tavalised kardinad ning nõud, asendades need jõuluteemale vastavalt kaunistatud esemetega.
Pikalt ning põhjalikult antakse mulle ülevaateid ka sellest, kuidas, kui palju ja milliseid imelisi jõuluroogasid on rääkijatel juba külmkappidesse valmis keedetud-küpsetatud.
Räägitakse ka kingitustest ja nende pakkimisest, ehetest ja kuusest, pidudest ja jõuluplaanidest…

Küllap on pühadega seonduv iga inimese jaoks erinev.
Minu jaoks on jõulud ning teisedki pühad mingil põhjusel ikka jäänud kaugeks ja vähetähtsaks.
Olen küll minagi kaunistanud ja koristanud ja keetnud, käinud kirikus ja kuulanud jõululaule ja külastanud sõpru-sugulasi ja kaarte saatnud ja kingitusi teinud ja kuuske ehtinud ja küünlaid põletanud, aga … aga tõelist jõulurõõmu pole ma siiani leidnud…
Vahel harva vilksatab siiski ka minu hinges jõuluhõnguline tundevirvendus. Selle põhjustajaks võivad olla aeglaselt langevad suured lumehelbed, valgesse vatti mattunud puud, eriline lumevalgus, kaunis jõululaul, südamlik perefilm, küünalde sära, kaaslase käpikus käsi mu peos…

Ma ei tea, kas selle paljukiidetud tunde puudumise üle kurvastada või rõõmustada.
Võiksin ju kurvastada, sest midagi toredat on jäänud läbi elamata.
Võiksin aga ka rõõmustada, sest midagi huvitavat ning senikogematut ootab alles ees…

Võib-olla teen mõlemat…

Liblikaefekt

Liblikaefekt on teooria, mille kohaselt liblika tiivalöök ühel pool maakera võib põhjustada tormi teisel pool maakera…

Iga tegu, iga mõte, iga sõna võib muuta paljude inimeste saatusi ja võib-olla isegi kogu inimkonna ajalugu. Seda teooriat järgides võib isegi tavalise moosipurgi tõstmine ühelt riiulilt teisele kutsuda esile mingi muutuse, mida tõstja ise ei oska aimatagi.
Järelikult võib ka ühe inimese lahkumine ühest kohast teise muuta nii mõndagi.

Palju aastaid tagasi otsustas inimene, keda tookord armastasin, ootamatult meie sõpruskonnast lahkuda. Seetõttu soovis ta sõpradele viimase koosviibimise puhul korraldada veel suurejoonelise lahkumispeo. Lõbutsemise käigus söödi-joodi, mängiti mitmeid seltskonnamänge ja püüti nalja teha.
Siis ta läks…
Õhtul koju jõudes sain teada, et mõni tund tagasi … plahvatas Ameerikas õhkutõusmisel kosmosesüstik Challenger, kustutades ka seitsme meeskonnaliikme eluküünlad.
See juhtus peaaegu samal ajal, kui mu armastatu meie juurest lahkus…

Tänavu suvel lahkus mu kõrvalt taas keegi, keda armastasin…
Meile mõlemale meeldib väga viibida looduse keskel. Olime nii mõnelgi korral käinud koos Taevaskojas, et nautida Ahja jõe kauneid kaldaid ning imetleda sealseid võimsaid liivakivipaljandeid.
Meie viimasest koosolemise päevast jõudis vaevu mööduda kümmekond päeva, kui ootamatult varises kokku Emaläte, Taevaskoja tuntuim koobas…

Võib-olla olid mõlemad sündmused ainult juhuslikud kokkusattumised.
Kuid maailmas ei pidavat kokkusattumisi esinema!
Ja seetõttu ei saa ma sinna midagi parata, et minus pesitseb kindel veendumus tegude ja tagajärgede seoses.

Ma usun, et Emaläte hävis, sest sina … läksid minu juurest …

Enne kui maailm muutub valgeks …

Väljadel lokkab kõrge erkroheline oras, kased on hiirekõrvus, sirelitüvedel pistsid hiljuti lopsakad pungad oma ninad koore seest välja ning kusagil õitsevat kannikesed.
On … sügis!
Siiski näib, nagu püüaks tänavune kuum suvi ikka veel võimul püsida, soovimata oma valitsuskeppi sügisele loovutada ning aastaks puhkama minna.

Kuid sügis ei anna alla ning kogub tasapisi jõudu!
Mida päev edasi, seda heitlikumaks ja tujukamaks muutuvad ilmad. Kuivus vaheldub paduvihmaga, päikesesära vettinud ududega, kahvatusinine taevas tormipilvedega, marutuul leebe vaikusega, …
Ühel hommikul sädelevad valgeks tõmbunud orasepõldudel päikesekiirtele vastu miljonid jäätunud kastepiisad ning härmatisega kaetud kõrred-varred toovad mõtteisse jõuluaja.
Järgmisel päeval lõõtsub üle maa aga vinge tuul, pannes järveveed vahutama ning rebides puudelt oksi ja hoonetelt katuseid. Tumedate pilvedega kaetud taevas suudab isegi keskpäeva masendavalt pimedaks muuta.
Mõnel hommikul mähkub kogu maailm nii paksu uduloori sisse, et on võimalik näha vaid paari meetri kaugusele. Puudesalus võib näha vaid hallis vatis seisvaid tumedaid tüvesid, mille vahelt ähvardab iga hetk välja hüpata mõni näljane libahunt. Isegi järv muutub mingiks õudusromaani tegevuspaigaks – raagus puud kaldal on alles, kogu vesi aga on kadunud, seda asendab ühtlaselt hall tühjus, millest kostub aeg-ajalt mingite lindude ebamaiseid kriiskeid.

Suurem osa rändlinde ongi juba ammu lõuna poole suvitama lennanud, ainult viimased hallrästad pööravad hommikuti puude all lebavaid kuivanud vahtralehti pahupidi, lootes sealt põske pistmiseks leida mõnd uinunud tigu või ussikest. Kusagilt kostab juba leevikeste haledavõitu häälitsusi ning tihased koputavad aina nõudlikumalt akendele.
Kõrrepõldudelt tõusevad auto lähenedes lendu sajad mustad künnivaresed, luues enda ümber Hitchcockilikult kõheda õhkkonna.
Üksik linavästrik askeldab ikka veel usinalt järve kaldal, küllap on temal jäänud vaid loetud päevad siin olla...

Ja siis … langeb ühel õhtupoolikul taevast esimesi valgeid kohevaid helbeid …

Kus kulgeb kuu ...

On imeline, kuidas vahel suudab mõni laul suvalisel hetkel peatada aja ning viia sind endaga kaasa…

Käisin kontserdil. Õigemini aktusel …
Saal oli täis pidulikult meelestatud inimesi. Peeti asjalikke ning päevakohaseid tervituskõnesid, millele järgnes kontsert. Esitati laule, mis olid kenad kuid see oli ka kõik.
Kuulasin neid, mõeldes samal ajal omi mõtteid…

Algas laul “Kus kulgeb kuu”…
Ja äkki tõusin ma ma toolilt, võtsin mantli ja väljusin.
Kõndisin mööda jõulutuledes linna, pööramata tähelepanu teistele inimestele, autodele, mind ümbritsevatele helidele. Puhus kerge tuuleke, lükates kuldset kuud katvaid tumedaid pilveviirge üle taeva. Üksikuid helbeid langes aeglaselt, kattes tänavad õhukese valge lumekihiga.

Tänav tänava järel möödusid minust, kuni viimaks seisin su akna taga. Ruloo tagant paistis valgust, sa olid kodus!
Panin käe vastu su akent, kuid külma klaasi asemel … tundsin peo all su habetunud põske … just nõnda, nagu olin tundnud samal öösel … unenäos.
Lihtsalt seisin seal lumes, mõneks hetkeks peatunud ajas ning tundsin sind endale nii lähedal olevana!
Sina ja mina...

Laul lõppes … ja ma olin tagasi oma kohal saalis … üksi…

Ilus ja inetu

Öeldakse, et pole olemas inetuid inimesi, et iga inimene on omamoodi kaunis! Tuleb ainult osata seda ilu märgata.
Samamoodi polevat ükski meist läbinisti hea või täiesti halb inimene!
Me oleme segud nii heast kui halvast, nii tarkusest kui rumalusest, nii ilusast kui inetust…
Kõik see kokku teebki meist igaühest just selle, kes me oleme - mitmekülgsed ja erilised olendid, kelle sarnast teist maailmas rohkem ei pidavat eksisteerima.

Miks aga on nii, et me märkame teise inimese juures esimese asjana just halba ning inetut, aga mitte head ja ilusat?
Miks suundub meie pilk kedagi kohates tema säravate silmade asemel hoopis pisikesele vistrikule ta põsel? Mispärast mäletame kauem just halbu sõnu, mida keegi meile ammu lausunud on ja peame aastaid meeles tegusid, mis polnud meie jaoks soodsad?
Miks küll valitseb negatiivne enamasti positiivse üle?

Nii võin ka mina olla normaalne ja suhteliselt arukas ja arenemisvõimeline inimene, kuid see kõik ei loe midagi!
Kõigest heast hoolimata jääb minust peamiseks ikka see, et olen vana … ja kulunud …