Vaid mõned päevad tagasi sai läbi mu sellesuvine puhkus - 3 nädalat täis päikesepaistet ja õhtupuna, kasteseid hobusekopleid ja kolletuvaid viljapõlde, vaigust lõhnavaid männimetsi ja kuumusest kõrbevaid linnatänavaid, suplejaist pungil järvekesi ja laisalt voolavaid jõgesid...
Lisaks oli see aeg täis õnne ja lootust, naeru ja lähedust!
Kuid sama palju mahtus kolme nädalasse ka pisaraid ning masendust, lootusetust ja üksildust...
Vaid mõni nädal - ja nii palju erinevat!
Piisas vaid paarist asjast, et tõus vahelduks mõõnaga, unistused tühjusega, naer nutuga...
Nende puhkusenädalate lõppemise järel leidsin, et tegelikult ei ole olemas mingit imelist surmajärgset paradiisi, mis on täis kauneid lilli, kirevaid linde ja magusaid taevamannakuhjasid ning harfi mängivaid valgetiivulisi ingleid.
Samuti pole olemas katlatäie keeva tõrva ja tigedate kuradikestega põrgut, kuhu meid meie halbade tegude pärast peale surma saadetakse.
On ainult elu ja inimesed meie ümber!
Ja põrgu ning paradiis asuvad kõrvuti siinsamas, selles elus ... ning need loome me enda jaoks ise ... oma tegudega, oma oma mõtete ja eelkõige oma suhtumisega.
Ning selline enda poolt tekitatud põrgu on tuhat korda hullem, kui kuum tõrv ja kamp kuradikesi! Oleks ju kuradikesed mingi konkreetne vaenlane, kelle vastu saaks võidelda või kelle poolt end vähemalt kiusatuna tunda.
Palju raskem on aga võidelda omaenda mõtete ja kahtluste, emotsioonide ja hirmudega...
Meie endi ülesanne on iseennast võita ning luua põrgu asemel paradiis...
